millest on tehtud väikesed blogijad

no täpselt

Hommikuks oli tuba kuidagi imelikult krimpsu tõmbunud ja hapu näoga. Kiskusin lahti kõik aknad ja uksed, mis alumisel korrusel võimalikud. Ja kardinad eest. Siis selgus, et muidugi - peaaegu keset maja keskpunkti on talvemantlid nagisse kuhjunud ja kurjendavad sealt. Tõstsin kõik riidepuude peale esikunurka silma alt ära ja pesin nagidealuse seina puhtaks. 

(Laps tuli eile umbes südaöö paiku: kas me saame riisi teha? Kohe praegu tahad riisi? Ei, ma mõtlesin, et me täna sõime kartuleid. Ja makaronid ka just olid. Ja pelmeene. Niiet homme peaks riisi sööma. Okei, me võime homme riisi teha. Kas saab teha lehma lihaga?)

Niisiis pliidi alla tuli ka, saab kõik maja põhjalikult lõpuni välja hingata. Huhh. Ja lehmaga riis. 

See riisi juurde käiv hakklihakaste on mu baasretseptide juurestik. See on üks asjadest, mis ma teen oma signatuurtoiduna uutele sõpradele ja külalistele. Ja üks selline aastaid juba menüüsse kuulunud traditsiooniline tuttav kodutoit. Tema parimad omadused on:
- teda oleks küllalt keeruline tervenisti untsu ajada
- suhteliselt odav
- maitseb järgmisel ja ülejärgmisel päeval veel hea.

Riivisin kaks ja pool igerikku porgandit. Tükeldasin viis lopsakat üleküpsend tomatit. Hakkisin peenikeseks ühe sibula. Võtsin sõrmelülipikkusteks pulkadeks lahti kaks pisemat punast paprikat. Suure poti põhja natuke head õli, sinna sisse kohe sibul, hakkliha ja porgand. Soola ja heldelt musta pipart. Kaks julget näpuotsatäit seda üle aja läinud tšillipipart, mis mulle Taist kunagi ammu toodi ja mis nüüd nii hästi enam ei mõika. Võinoh, mõikab, aga kuidaskunagi. Leidsin külmkapist kolm väikest alamõõdulist küüslauguküünt ja pressisin need sisse. Minaeitea. Millalgi lasi hakkliha enesest vedelikku välja ja hakkas juba lihaselt lõhnama. Siis lendas tomat ja paprika sisse ja see värk podises seal. Millalgi mõne aja pärast, kui tundus, et tomatid on plödiks läinud, kallasin asja üle suure paki lahja vedela tomatipastaga. Ja kusagilt oli meile tekkinud päikesekuivatatud tomatite purk. Sealt hakkisin ka mingi 5-6 latakat ära ja valasin potti. Edasi tuli selline juhusmaitsestamine. Tüümiani lahkesti ja oreganot natuke leebemalt. Musta pipart veits juurde. Siis mingi hetk tundus, et asi on liiga vesine ja hapu, panin lusikatäie kakaopulbrit ja pooltesist lusikatäit helepruuni suhkrut. Siis vahepeal veel küüslauku. Siis pärast veel natuke suhkrut ja kakaod. Lõpu poole läks sisse suuuur purk kikerherneid. Ja päris lõpus, kui pott pliidi servale sikutet, kolm pisikest küünt küüslauku.

Riisi ma keedan umbes nii nagu makarone. Palju vett natukese soolaga potti. Vesi keema. Pestud-loputatud riis sisse. Siis segan ja maitsen ja kui tundub hambaga katsudes pehme, valan suure makaronisõela peale nõrguma. Kui vesi oli maru hägune, loputan kiiresti kraani all ka natuke.

Tegelikult on kikerherned siin mingi uus mõte. Vahel ma teen seda sama asja punaste ubadega. Või teinekord jälle valgetega. Või üldse ilma. Oleneb, kui palju ma viitsin lapsega vaielda kaunviljade kasust ja hästimaitsemisest.

Mõni kord on sarnast sööki tehtud ka ilma lihata. Kui kõik maailm on äkitsi tasuta suvikõrvitsaid täis, lähevad need sinna hästi. 
Vahel on inimesed öelnud, et noh, nüüd pane (hapu)koort ka ja ma olen risti ette lüües šokeeritult neist eemale taganenud. Brr...

Esinduslik telefoniga filtreeritud toidufoto ka.

just niimoodi tahamegi vibuna üle vee ringutuda

Ilusate inimeste tolles romantilises tähenduses ärasebimiseks on nõuandeid rohkem kui murtud südameid. Ja nende mõttetult murdjaid kokku. Minuarust on kõige huvitavamad õpetused need, kus soovitatakse uue isendi poolehoiu saavutamiseks varjata, valetada, vassida ja tegelikkusest eksitada. Paista, et sa oled rohkem hõivatud, kui sa oled. Ära vasta küsimustele otse - hoia põnevus üleval. Naerata salapäraselt ja vihja ja hoia end üleüldse liigsustest tagasi. Las ta mõistatab, kas sa teda tahad või misse. Et teine inimene jumala eest ei teaks, et sa tema järele hull oled. Ja ärgem mõistkem nüüd mind tervenisti valesti. Ma üleni mõistan omakasupüüdlike inimmanipulatsioonide rõõmusid. Lihtsalt huvitav on vaadata, kuhu taoliste nõuannetega jõuda üritatakse ja kust inimesed võtavad, et taolised nõksud kestvale edule viivad.
Üks idee mul on. Et miks petlik peibutus ja kavalad krutskid on veetlevamad tõest. Sest otsekohene paljas alasti himude ja huvi väljendamine on teinekord olnud nii kohutavalt haigutama ajavalt vähe erutav. Nagu mingi klammerduja oleks. Nagu mingi labane ja ilmselge ja lihtne oleks.
Kuigi, eksole, on neid ka, kes soovitavad kohe otse välja näidata ja igal pool lehvitada infoga sellest, mille järel sa täpselt parasjagu oled. See tõmbavat ligi neid inimesi, kes tahavad sulle pakkuda seda, mida sa parasjagu otsid. Ja seejuures, pane tähele, ei tõmba see ligi mitte ühtegi teistsugust inimest. Aganoh. See alati ei töötavat ja inimsuhted ja nende komplitseeritus ikka tekitab vahel isu kavalamalt skeemitada ja oma tahtmine maailma käest arukuse abil välja pigistada. Sest mida ta on siis selline pipardav mõrd ja üldse sulle kätte ei anna, mis sa ilusti küsind oled. Maailm, ma mõtlen.

Niisiis. Teooria. Ma mõtlen, et kui tuleb otsustamise koht, kas julgelt välja karjuda oma soov kõigile (kaasaarvatud soovitule) või varjata ja mitmemõtteliselt vingerdada, siis tasub katsuda korraks ennast. Ei, mitte sealt. Vaid katsuda oma meeleheite ja optimismi tasakaal üle. Kontrollida, kuidas selle asjaga parasjagu on. Selle põhjal saab hulga otsuseid teha. Kui sa saad oma tahan-jah-tahan välja öelda optimistlikult elujaatavalt entusiastlikult ja rõõmu tõotavalt, siis ütle. Las terve ilm teab. Selles ei ole midagi piinlikku ega häbiväärset ja sa ei kaota oma näost ja mainest ega millestki niimoodi toimides. Aga. Kui sinu taotluses ja kihus on piisakenegi hirmu äraütlemise ees, meeleheidet ja enese äraandmist ja see tundub sulle nagu kalju servalt enese hirmutavasse tundmatusse heitmine, siis pigem hoia see enda teada. Keegi ei taha seda vaatepilti.
Miks mitte iga kord terve elu sama meetodiga minna ja ikka korrapäraselt enne oma järgmist käiku end katsuda (ei, jätkuvalt mitte sealt), on selle pärast, et inimese optimismi ja meeleheite staatused on erinevates suhetes ja eri päevadel erinevad. On inimesi ja hetki ja olukordi, kus ma saan käedlaiali rõõmuhõisetes tema poole joosta ja häbenemata röökida oma ilmatusuurest armastusest. Ja on neid momente, kus isegi käeselja riivamine õrnuse märgiks tundub nagu arutu enese surmaohtu asetamine.

roosat tutsut

Nii nagu maailm vajab rohkem metafoore, kus on munad, on vaja rohkem õpetussõnu, mis tungivalt soovitavad end katsuda. Nõndaviisi on need asjad lihtsalt seatud.

Arvatavasti saaks optimism-meeleheite skaala järgi teha otsuseid ka muude tahetavate asjade saamise strateegiaks. Näiteks töökoht. Või sõbrad. Või tasuta jook. Või seltskond. Ja arvatavasti saaks end treenida oma tahtmisi väljendama rõõmu ja entusiasmiga ja üleüldse pensionile saata see keeldumisvalu ette ära reetev heidik. Samas - mitte kunagi välja näidata, mida sa tahad ja ikkagi oma tahtmist saada. Tundub ka nagu väärt oskus.