where u at

mine koju, lennuk. sa oled purjus

Karismaraamat ütleb, et karisma, sarm, veetlus, võlu koosneb kolmest komponendist - enesekindlus, soojus ja kohalolu.

Enesekindlus on see, kui kõvaks meheks sa ennast pead ja kui väärtuslikuks sa loed oma sisendit maailma asjusse. 
Soojus on see, millise õrnuse ja kannatlikkusega sa kohtled teisi inimesi ja ennast ja empaatia ja mõistmine. 
Kohalolu on bleh. Ma ei tea, mis see on. See on justkui nagu hetkes olemine. Või mingi tähelepaneliku kuulamise teema, kus mõte ei uita ja päriselt oledki seal, kus sa oled ja nende inimestega, kellega sa oled. Aga peaks saama üksi ka olla.

Kohalolu harjutamiseks treenimiseks on terve loetelu nõkse. Näiteks mõtle sellest, kus su varbad on ja mida su kõrvad kuulevad ja proovi seda ühtlaselt ühepalju kogu aeg teha. Ja siis oledki Kohal. Suure kõhhiga. Või mediteerimine, kus mitte millestki ei mõtle ja ainult hingad ja kui mõte läheb rändama, siis tood mõtte koju tagasi ja aint hingad ja Oled. Suure ooga. Ma ei tea. 

Ma avastasin, et ükski soovitatud kohaloleku harjutustest ei tööta minu jaoks, sest kui ma hakkan liiga palju keskenduma sellele, kuidas mu keha on siin ja praegu ja et ma hingan ja mul on varbad, siis hakkab imelik. Nagu mingi kõhe endast väljas olemise rahutus tuleb. Aga ma teen küll kohaloleku kontrolli. Näiteks ma jälgin hoolikalt, et kui ma kedagi suudlen või kallistan, et siis see poleks niimoodi möödaminnes hajameelselt. Võtan koguni hetke sekundi enne seda ja tuvastan (näiteks silmadega) uuesti üle, kus ma parajasti olen ja mida teen. Ja siis. Päriselt. Just siin ja praegu. Sina ja mina. Nüüd.

Mitte et mul hajameelsete suudluste vastu midagi oleks. Need kõlavad ka tore. Need on lihtsalt rohkem nende inimeste rida, kes igapäevaselt päevläbi on muudkui suudlused ja suudlused, öödest rääkimata. 

ereliukas

Ma olen mõni kord inimesi ehmatanud küll oma kohaloluga. Näiteks küsinud neilt ootamatult päris küsimusi neile tõsiselt silma vaadates ja päriselt tähelepanelikult vastust ootama jäädes. Või demonstreerides kellegi ürgalfalikke sebimisvõtteid korraks naljapärast ise seda haaret või võtet kasutanud. Ma isegi vahepeal tegin endale harjumuseks mitte küsida kunagi kellegi käest, kuidas tal läheb, ilma, et ma seda siiralt tol hetkel teada tahaksin. 

Niiet võibolla on mu kohaloluharjutuste äpardumisel põhiline viga selles, et kohalolu saab olla ainult kellegi teise jaoks. Või see, et ma nii arvan.

Üks teine koht Internetis ütles, et kohalolu on see, kui sa kunagi ei oota. Et iga kord, kui kusagil millegipärast peaksid ideeliselt ootama, siis jäta kohe järele. Sest ootamine pole kohalolu, see on mingi hägune kusagil mujal tulevikusolu. Ära oota. Kogemata ootama hakkad, siis lõpeta ära. Lihtsalt ole. Ja vaata, kui tore on olla. Lihtsalt. 


..
Mis silma vaatamisse puutub, siis seal on muidugi mingi teadus (mida ma praegu välja kaevata ei viitsi), mis ütleb, et inimene ei saa teatud küsimustele vastata, kui ta peab selle vastuse oma mälust otsimise ajal silmsidet hoidma. Minuarust need teatud sorti küsimused olid seotud tegevuste ja sündmustega lähiminevikus. Proovi mõne inimesega. Vaata talle silma ja nõua, et ta ütleks silmsidet katkestamata, mida ta hommikuks sõi. Nad hakkavad enne nutma, kui sulle vastuse annavad. Õudne. 
Ja samas päris vinge ka. Et meil inimeste üle niisugune vägi on. Lihtsalt pilgus.

..
Mis pilkudesse puutub, siis ma vaatasin ühe fotokonkursi võistlustöid ja pidin öökima hakkama, sest esiteks oli seal palju halbu pilte ja teiseks inimesed panevad oma piltidele nii halbu pealkirju, et mulle tundub, et nad mõtlevad hoopis seljaajuga. Mis ei ole muidugi võimalik, aga teeb üldiselt hea labase liialduse kellegi kohta üleolevaid nõmedusi mölisedes. Ahjaa. Pilkudesse puutub see nii palju, et kõige kõige populaarsem armastatuim ja kasutatuim portreefoto pealkiri paistab olevat "Silmad on hinge peegel"
ök