Sunday, November 12, 2017

metsadel ei ole vaja tänu

PB060240
öö kollane

Kuidas vestlused. Keegi ütleb või teeb muul moel ilmseks, et ta ei söö hommikusööki. Ja saab vastuseks, et ta peab. Hommikusööki peab sööma. Hommikusöök on tähtis. Kõik su hädad tulevad hommikusöögi mitte söömisest. See on tervisele kahjulik, kui sa hommikusööki ei söö. Ainult paksud inimesed jätavad hommikusöögi vahele. 
Edasi saab minna mitut moodi. Parem oleks teema kohe droppida, sest mida teemat üldsegi maisaaaru. Aganoh. Saab ka jätkata. Näiteks:
 Kui vastu öelda, et hommikul ei ole ju isu... Ei peagi isu olema, sööd ilma isuta. Vahet ei ole, et isu ei ole, sööma ikka peab. See on harjumuse asi, kui sa piisavalt kaua harjutad, siis hakkab sul hommikuti isu ka olema. (vaata ka: kui sulle õlu ei maitse, siis sa pead lihtsalt rohkem õlut jooma)
 Kui öelda, et see võib geneetiline olla... Ei ole geneetiline. Kehva kasvatuse viga. Oma lapse oled ka niisuguseks kasvatanud. Rikud oma lapse tervise ka ära. Ega selle pärast tal ei olegi hommikuti isu, et sa talle hommikul süüa pole kunagi andnud. Sellist asja nagu hommikuse isutuse geen pole olemas.
 Kui öelda, et isu tuleb, hommikul ei ole ju aega... Pead leidma aega. Tee õhtul midagi valmis. Ärka hommikul varem üles. Osta endale maisihelbeid. Hommikusöök peabki kerge olema. Kui kaua sul ikka võileibade tegemiseks kulub.
 Kui öelda, et hommikul söömine ajab koguni iiveldama... Novot, selle pärast ajabki, et sa söönud ei ole. Vali midagi õigemat söömiseks. Ärka varem üles. Mõni ime, et sul iiveldama ajab, kui sa hommikusööki pole söönud. Näed, juba ongi tervisehädad kaasas. Harjuta end hommikul sööma, siis ei aja iiveldama.
Oeh.
Ma olen neid vestlusi pidanud ja olen neid pealt kuulnud ja neist lugenud. Ja see on nii kummaline, et see nii levinud on. Ma ei usu, et taolist survestamist järgneks, kui keegi ütleb, et ta trussikuid ei kanna või palsamit ei kasuta või paljajalu jooksmas käib. Mis on samuti asjad, mida inimesed teevad mingitest oma eelistustest lähtuvalt ja mis võivad ei-tea-mida kaasa tuua. Aga millegipärast on just hommikusöök see erutav asi.
Kas selle pärast, et teiste inimeste ihulistesse asjusse enda kaasamine on mingi üldtunnustatud tõend hoolivusest. Nagu kohatud märkused kehakaalu kohta on mure tervise pärast. Või vahel ma olen näinud inimesi, kes ei jäta su kallal andunud näägutamist enne, kui sa mütsi pähe paned. 
Kas see on selle pärast, et mõned kehad ongi hommikusöögi kehad ja tundub võimatu, et kõik ei ole. Võibolla peaks, kuuldes, et mõni inimene ei menstrueerigi, kohe kisa tõstma ja talle pealetükkima kuni ta laseb arstil end üle vaadata.

PB050230
november november mida sa teed

On üks tore tambleri-koomiks, mis jutustab inimesest, kes uude kohta sattudes rehkendab, kui kaua aega läheks sealt tema surnukeha leidmiseks. Ma olen isegi seda teinud teinekord. Ja eks selle pärast ongi see koomiks nõnda tore. Hästi imelikud hämarad äratundmised puudutavad teisiti kui need teised pealiskaudsed ja kõva häälega lehvitatavad.
Mingi sarnane mõte on mul viimastel nädalatel olnud. Mitte suremisest. Vaid asjade tegemata jätmisest. Ma teen mingeid rutiinseid sisseharjund asju ja mõtlen, et kui ma enam kunagi seda asja ei teeks, kui kaua läheks aega, et keegi märkaks. Märkaks, et ma ei tee. Või märkaks, et on tegemata. Või paneks tähele seda tagajärge, mis siis tuleb, kui ei tehta. Näiteks kui ma tööle ei tuleks enam, oleks see kohe paugupealt samal päeval või nädalal teada. Näiteks kui ma enam ei blogiks, läheks paar nädalat vast. Näiteks kui ma trenni ei läheks, hakkaks võib-olla kuu või pooleteise pärast korraks küsimus õhku, et kus ma kadusin. Ja siis on mingid sellised asjad, mille puhul olen ma küllalt kindel, et täpselt mitte kui midagi ei muutuks märkimisväärselt ühegi inimese jaoks terves ilmas, kui mina seda asja enam kunagi ei teeks. Ja mõned neist asjadest on kurvad äratundmised, et tegelt ju kellelegi eriti vahet ei olegi minu higijavaev. Ja teised on rahulikud omaette muhelemised, et on asju, mille tegemine või mitte on ainult minu asi ja mis tõepoolest kellessegi ei puutu.


Üks järeleproovitult tõhus kaalulangetuse nõks ka siia vahele.
Veetsin paar nädalat miinimumtoidu programmil - kohv peletab ka nälga ja veejoomine ja taliõunad ja nii. Küll õhtul kodus kokkan. Kui jõuan. Restorani või kohvikusse või sööklasse end ei lubanud, sest mis ma sis olen taoline impulsiivne laristaja ja kulutan kogu oma palga pudinate ja vidinate peale. Nälgimine on minusugusele paras, kuidas ma muidu õppust võtan. Samal ajal suurendasin oma tantsutrenni tundide arvu kuue tunni pealt nädalas kaheksa ja poole peale. See kõik kombineerida emotsionaalse ülemõtlemise ja -reageerimisega ja paari öö alamagamisega järele andmata enesehoolduse ja vaieldamatu stiili pealt. Ja viola! kolm-neli kilo läind nigu niuhhti.
Hetkel on kadunud kilode koguarvu raske hinnata, sest ma olen lisaks kõigele veel haigeks kah jäänud ja koosnen põhiliselt teest ja tatist.
Tegelt ma vist ei tohiks sellistest asjadest nalja teha, sest ma ei tea dieetimisest midagi. Just ükspäev keegi rääkis mulle, et on juba rohkem kui nädala ranget dieeti pidanud. Mul oli parajasti kõht hästi tühi ja mõtlesin, et küsin ta petupäeva menüü kohta (sest ma lootsin, et äkki ta räägib mulle juustus küpsetatud juustust või midagi sellist) ja ta jutustas mulle innukalt, et sõi tol päeval kohe mitu (!) viinamarja ja isegi paar lonksu õlut. Minaeitea.


Tantsutrennide juurde käib hästi palju vingu ja hala, sest nende toredus tundub iseenesestmõistetav, pole mõtet juttu teha. Nende toredust iseloomustab küllalt kõnekalt juba see, et ma neis käin ja nende eest maksan ja nii. Ja noh kes ei tahaks kesknädala õhtul pool üheksa kuulda, et kogu tema pigem püüdlik loetelu attitude pöödeid läks sinna, kuhu lähvad esimesed vasikad.
(Kuigi ma pole päris kindel, kas esimesed vasikad lähevad aia taha, sest nad on natukene ullid peast ja lähvad ise oma sõrgadel, kus tahvad. Või sest see kõnekujund on sünge nagu eestlased muiste ja räägib noore emaslooma suutmatusest elusaid järglasi ilmale tuua.)


PB050226
taeva maalis ära, kiriku tarvis ei jagunud



Ma ei ole täpselt aru saanud, mis värk selle nõukogude nostalgiaga on. Otsapidi muidugi midagi saan. See võib olla nagu nooruspõlve nostalgia. Et oh jah olime kunagi noored ja meil olid koledad soengud ja naljakad toidunõud ja ahh mälestuste õõtsutav tulv. Aga vahel ma olen lugenud ja kuulnud inimestest, kelle okupatsiooniaja õrnmäletsemised on kuidagi väga... kõikehõlmavad? Enam mitte oma isiklikust mättast piiluvad läbielamised, vaid laiemad. Näiteks see inimeste seltsimeesteks nimetamise komme või nende 'nagu vanasti' asjadega viimse detailini täpsustesse pürgimine või päriselt selle ajastu kirjanduse või kunsti või eluolu ülekiitmine. Nagu nüüd oleks kõik halvasti ja tookord aeti ikka õigemat asja. Ma ei saa täpselt aru. Kas neil inimestel on lünklik mälu? Kas inimeste küüditamine ja loomeinimeste töökeelud ja igasugune arutu ülevaltpoolt pealesurutud pidurdus on kuidagi nagu tühiasjad ja tegelt oli inimese elu lust? 

Teine on seesama romantiline zombiapokalüpsise vaimustus. Äkki teeks, et ei igatseks pöördumatut katastroofi ja sadu mõttetuid surmasid? Mis rahul viga on, ah? Turvalisus ja tasakaal ei võimalda piisavalt vabadust sulle vä?



PB050200
jonnakad mammud

Niisiis arutlevad arukad täiskasvanud naised isekeskis selle nähtuse üle, et teised inimesed tulevad neile ette kirjutama, kuidas nad välja peaksid nägema. Vahel tulevad need ütlejad inimesed ütlema tänaval, vahel abielus, vahel perekonnas, kuidas kellelgi. Põhiline asi, mida selles arutelus tuleks öelda on: ei ole teiste inimeste asi. Keegi ütles, polnud tema õigus öelda. Mulle ütles ka. Tal ka polnud õigus öelda. Yas. You go gurl.
Aga siis osa harusid arutelu lähevad sinna. 'Meelega just kiuste ei kasvata pikki juukseid. Ja paras neile nõmedikele, panen omale veel ühe needi. Nähtavasse kohta kahvel. Üldse ei tekita sellised minus tahtmist kleiti kanda, vot ei panegi kleiti selga, kunagi ei pane. Öelge veel mulle midagi, ma värvin oma kulmud ka roheliseks...' 
Ja ma mõtlen, et see on siis ju ikkagi nende nõmedate pärast või jaoks. Nende nõmedate, kelle asi ei pidand olema su asjad. Mitte neist sõltumata, neile vaatamata, neist lähtumata. Kui sa ei taha nende pilli järgi tantsida, siis miks sa siis niisuguse hoolega siin vihud. 
Või jälle seesama, et mida halba on siis tahtmises kellegi tarvis ilus olla. Mitte ilus selle töllaka tarvis, kes tuleb sulle ööl vastu pühapäeva Laial tänaval teatama, mitmendast rõngast alates on rõve. Ma mõtlen mingite omade tarvis. Kui keegi lähedane ütleb, et sa oled niimoodi kaunis või mõni tuttav kiidab mõnd su valikut või sõbranna soovitab riietust või juuksevärvi. Mis suur häbi ja alanduse kombo sel meeldida tahtmisel küljes on.
Pidasin ükspäev pigem omaette arutelu, et kui mul oleks kuus nibu, mitut neist ma tahaksin needistada. Pärast mitmete kombinatsioonide läbikaalumist jõudsin järeldusele, et ma ei tea. Sest see on meem, suht väheoriginaalne, ideede üleskorjamine ja teisendus. Kui olukorras, kus inimestel oleks kuus nibu, oleks minu kultuuriruumis kuidagi välja kujunenud nende needistamiseks arvukalt kombeid ja norme, küll ma nende hulgast siis õpiksin, mis muarust ilus on. Nagu me õpime, mis kleit või juuks või king või lips ilus on. Ega me üksi maailmas ei ole ju, isver. 
Ikka oled inimestele ilus ju. Kuidas see ainult-ainult endale ilus täpselt peaks käima.


PB030183
tups tups tups

Tuesday, October 31, 2017

Kuulamine ja tagasihoidlik aplaus on siin kohustuslik

Ega seda vist ei saagi teada, kas ma ärritusin silmapaistva regulaarsusega üleni üle ääre enne tujupäeviku täitma hakkamist ka ja märkan seda alles nüüd. Või on see mingi metakognitsiooni kõrvalprodukt. Hakkad ennast silmas pidama ja saad isetekkelise ärrituse tasuta kaasa. Ja lõpude lõpuks ju - mis vahet seal on.

PA220007
midagi liigutavat metsistuvates puuriitades

Mõtlesin seda üksi olemise vaeva ka veel edasi. 
Vaata. Mulle üldiselt paistab, et asjadel on mõtet ainult siis, kui need asjad on kellegagi koos. Igasugused elamused ja argipäev ja kogemused on paremad jagatuna. Hea toit ja sitt ilm ja vikerkaared ja juust ja muusika ja ööd. Isegi, kui tol läbielamise hetkel ollakse vait ja teineteist tegelikult eriti tähele ei panda, on nii hea lihtsalt taustal teada, et siin samas selles samas minuga koos on keegi teine. Ja pärast on temaga hea sellest rääkida. Meenutada. Või lihtsalt teada, et ta teab ka. Koguni teinekord mulle tundub, et elamused läheksid meelest ära ja seega kaduma ja seega oleksid misiganes, kui ma neid ainult ihuüksinda kogeksin. Nagu need ei tähendaks midagi, kui need ainult mul endal on. 
Teine on ju see sama eneseks olemine. Enda taju. Võib-olla mingitel imetlusväärselt introvertsete supervõimetega inimestel on võimalik olla ise endana sõltumata sellest, et ja kas ja kuidas teised on. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see käima peaks. Ei meigi minu jaoks ühtegi senssi. Ole lihtsalt sina ise ja ära hooli, mis keegi teine sellest arvab, on mulle umbes nagu soovitus gravitatsiooni eirata või veenda end, et lusikat ei olegi päriselt olemas. Esiteks võimatu ja teiseks... misasja üldsegi.
Pealegi lisaks, kui sa veel ei teadnud. Ma olen õudne ekstravert. Ma täiesti armastan inimesi. Need annavad mulle särtsu ja ajavad elu sisse ja teevad olemise heaks. Ma tulen õppetöölt ja koosolekult ja peolt reeglina hästi hops-hops-hops olekuga, sest ma olen just nii palju saanud ja olen üleni laetud ja erk. 

Nii ongi, et kui Üksildus Suur tuleb peale, on jube jama ikka. Kui inimeste hulgas olles saabub selline ühenduste tõrge, kus ma kellegagi küllaldast kontakti ei saa, saab selle vähemalt mingite sisedeemonite kaela ajada. Kraesse kirjutada. Ajavad siin mulle kärbseid pähe. Mismõttes ei saa kedagi kätte, näed, onju inimesed, saad kätte küll, kui tahad. Loll jutt suhu tagasi. Aga kui asjaolud või mingi muu taoline tagab päris füüsiliselt üksinda omaette olemise ja eriti, kui see juhtub ootamatult või harjumatult pikaks ajaks, haarab kohe igasugune rahutus.
Osa üksi olemisega tuleva rahutuse süüd saab kohe kindlasti panna ootustele. Ma kujutan ette, et need vägevad kadestusväärsed inimesed, kes alati kõigile tuututavad üksi olemise võrratutest võludest, tunnevad end üksi olles teatud kindlal moel. Ja kuna mina ei koge kohe üksi jäädes mingit jumalikku rahu ja enese meele kindluste joovastavat pealevoolu läbisegi inspiratsiooni pursetega, siis ma teen seda ilmselt valesti. Teen üksi olemist valesti. Parem kohe järele jätta, enne kui enesele viga teen või midagi.


PA240033
kurbade silmadega kiis


Siis ma olengi viimasel ajal kaevunud oma harjumustesse ja otsinud endast seda üksiolijat ka. Ja käputäie üksiolijaid olen isegi leidnud. 
Näiteks saaks mõelda, et see pole nii palju üksi kui see on ise. Isepäisusest ma saan aru. Selles on jonn ja oma tahtmised ja iseseisvus. Need on mul igatahes olemas. Muidugi põhiline rõõm 'ise'-st tuleb siis, kui keegi on seda vahepeal alla suruda üritanud. Siis saab omaette saades nagu vabanemist kogeda. Aganoh, kui keegi pole surund, sis on üksi jonnida ka natuke imelik. Ei hakka ju meelega inimeste seltsis end surutuna tundma, et päras omapead maru mõnus oleks.
Peale oma isekusse häälestumise võime on mul ka küllaltki suur isiklik ruum. See on ka mulle omane ja, tundub, alati olnud. Mõnes mõttes ju tahakski kogu aeg üksi olla. Näiteks ei meeldi mulle asjatud puudutused ja ma eelistaksin, kui inimesed hoiaksid end eemal mu peast ja hoiduksid kommenteerimast mu näoilmeid. Needsamad internetis jutlustatud imelised peiksid, kes mitu korda päevas küsivad, kuidas sa end tunned, millest sa mõtled, miks nugrutsed, oleks muarust igasugune košmaar lihtsalt.
Oo ja siis on ju olemas hommikud. Millegipärast olen ma hommikuti habras. Ei ole veini süü kõik, vahel niisamagi. Kuidagi ärkan tasapisi ettevaatlikult nikerdades. Tahaks esialgu oma tagasipöördumist teadvusse nagu pigem sammsammult tähistada. Ei kipu kohe seltsima ja sahmima. Kui ma magan kusagil, kus on võõramaid inimesi, siis ma tavaliselt püüan hästi kaua pärast ärkamist magamist teeselda, et keegi mind sobimatult varakult mingitesse, võeh, vestlustesse kaasata ei üritaks. Või magan oma ühe-inimese-telgis ja vahin seal läbi telgilae oma mõttetust, kuni ma olen valmis inimestele peale vaatama ja mitte neid pilguga mõrvama. Ja see selgineb ilusti ja pärast paari mürgist põiklemist leebun ma rahva hulgas ikka ära ka. Niiet ei midagi raevutsevalt hullu, ära karda. Kui ma ärkan ja keegi nutab või maja põleb, siis ei ole ma solvunud stseenid: 'õhh, paremat aega ei osand valida vä, peaksid teadma ju, ma pole hommikuinimene'. Hoopis leebem. Ja kohv ja komplimendid reeglina leevendavad edasi. Aga see on. Mina, inimeste ja sõnade ja ühenduste järele januneja, tahangi mõnikord harva üksi olla ka.
Niisiis. Selle teadmisega on midagi peale hakata. Seda saab nüüd kusagil tarvitusele võtta. Kogu mu kaevumistööl oli mingi mõte. Hmm. Arvatavasti jääb järgmisesse episoodi.


PA220012
tahaks flikcri pildituvastajaga mõnipäev vestelda. ta nägi siin pildil lindu. 

Üks asi, mis mind viimasel ajal on natuke painanud. Kurja teinud inimeste karistamine.
Kui inimesed näiteks laste karistamisest räägivad, tuuakse igasugu pedagoogilisi ja loogilisi arutlusi vimmast ja võimusuhetest ja karistuste määramise madalast õpetusväärtusest. Aga üks argument, mis mulle hästi loogiline tundus, on see veidral moel süüst puhastamine. Kui laps teeb mingit paha asja ja saab karistuse ja kannab karistuse ära, siis ta justkui ei ole enam selle teoga seotud. Nagu polekski teinud. See targutus, et igale teole järgneb tagajärg, on nii kuidagi nõrga järgnevusega. Tegudele järgnevad tagajärjed küll, aga need on mitmesugust laadi ja olenevad teost ja tulenevad teost ja nii edasi. Ei ole päris nii, et lustid lollusi teha, siis paned pea alla ja kannad karistust ja siis lustid edasi, eksole. Teed venna kastiauto katki, parandad ära või annad enda oma talle. Mis see nurgasistumine siin päästab.
Ühiskonnad vist pole päris sama lugu mis perekonnad. Peavad teist laadi reeglid olema. Miks inimesi peab vangistusega karistama, on minu jaoks siiamaani omanud kolme seletust. Esiteks - vangistuse hirm hoiab võib-olla mingeid inimesi pahu asju tegemast. Teiseks - pärast karistuse ärakandmist saab inimene parandatult ühiskonda naasta ja teab edaspidi paremini. Sellepärast me nimetamegi neid ka parandusasutusteks mõnes veidras kõnepruugis. Ja kolmandaks - et vältida omakohust. Keegi teeb midagi jõletut ja rahvamass tahaks ta ära lintšida ja riik ütleb: teie tehke oma elu edasi ja ärge muretsege, küll mina tegelen karistamisega. Eks neil asjadel on loogikaaugud ikka. Et ei paranda need asutused ühti või ei hirmuta vangistus kedagi või misiganes.
Aga mis mind päriselt painab on see, kuidas karistuse ärakandmine küllaldaselt puhtaks ei pese. Nii kaotab ta ära vähemalt kolmandiku selle mõttest. Et ongi kokku lepitud, et teatud karistust kandnud lõpuni ära kandnud ja karistuse alt juba vabanenud inimene ei saa kunagi enam teatud sorti töid teha. Või kui sa oled korra teinud teatud sorti üleastumise, siis sa oled edaspidi selle sildist määritud ja pole teretulnud teatud aruteludesse või seltskondadesse. Et käib mingit laadi lintšimine edasi. Kui sa korra oled Nende Suurte Reeglite vastu eksinud, oled sa samas karbis ja võrdseks loetud kõikide nendega, kelle pea on nii vussis, et nad muud ei tee kui eksivad ühiskonna vastu. Sihuke sa meil oledki. Elu lõpuni.

Ja samas muidugi ei taha ma, et õppeasutustes khm, kõlagem dramaatilisemalt... meie laste koolides töötaksid pedofiilid ja mõrtsukad. Või et päriselt paadunud huligaane muudkui liiklusesse tagasi lastakse. Ja mina ei tea, mitmendast veast alates lugeda inimene lõpuni nii untsuks, et teda tasub kantud karistustest ja kõigest hoolimata jalgadega peksta, kui ta midagi teha või öelda üritab.

PA150046
lõpuni välja


Teine, mis mind mõnda aega nägu krimpsutama paneb on see, kui inimesed räägivad valimistest ja ütlevad 'võitmine'. Sa ei võida valimisi. See ei ole võistlus. Sa võid võita hääli ja valijate poolehoidu ja inimeste südameid. Aga sa ei võida valimisi. Sa osutud valituks, saad palju või rohkem või arvukalt valijate hääli, edastad häälte arvus kedagi või kusagil midagi.
Kui ma annan sulle oma hääle, siis ma tahan, et sa minu eest ka kõneled seal, kus sa oma vastutusrikast tööd teed. Ma ei anna sulle oma häält, sest sa nii meeldid mulle ja ma soovin sulle edu ja võitusid igal pool. Sa ei ole mu lemmik sportlane või kuulsus, kelle edule ma tulihingeliselt kaasa elan. Võinoh, võid olla, aga see ei ole asja mõte. Kui sa saad palju hääli, siis see ei ole: woo! me võitsime, teeme nüüd, mis tahame. See on ju pigem: inimesed on meid valinud, me peame nüüd tegema, mis kokku lepitud sai. Kui sa 'võidad' valimised, peaks see muutma tõsiseks ja tegema eriti hoolsaks ja tähelepanelikuks. 
Ma ei ole küll näinud, et keegi, keda valitakse komisjoni esimeheks või (üli)õpilasesindusse või meeskonna juhiks, hakkaks kohe huilgama rõõmust, et ta just võitis. Su töö alles algab.

Piltidega on kitsas, sest ilmutamisega on kitsas ja ilm isegi läks nüüd hukka ära. Mis on muidugi nõrgad vabandused, sest lõppudelõpuks seisab kogu loome viljakus ikkagi looja külvi taga. Aga et kui mina olen looja ja mu looming on osa minust, kas ma siis olen loonuna rohkem või vähem. Kas ma teen ennast tehtu arvelt suuremaks. Või teisendan end sellevõrra ümber. Nagu jumal, kes peab end koomale tõmbama, et ilm luua, sest ta ise on juba kõik. 
Võib-olla ikka peaks novembris luuleväljakutset tegema. Siis saab äkki selle tegematajätmise paine pealt rohkem pildistada ja blogidagi.


Leidsin ühest hüljatud raamatute kastist terve õpikutäie kombekusele üleskutsuvaid näägutusi. Tekstinäidis:
"Tänaval viibijate üle ei heideta nalja ega arvustata teiste välimust ja riietust valjult, žestide ja miimikaga. Head kasvatust ei näita see, kes pöörab ringi või jääb seisma, et silmitseda uurivalt või uudishimulikult kaaskodanikku Uudistavalt ja uurivalt võib rõivastust vaadata vaid moedemonstratsioonil. Tänaval, üldse avalikkuses, vaadeldakse või imetletakse inimesi ja nende välimust ning kõike muud silmatorkamatult. Ka ei silmitseta härda kaastundega mõnda õnnetut, invaliidi. Pealetükkiv kaastunne ei tee olukorda paremaks, pigem ebamugavaks. Näpuga ei osutata kellelegi ega millelegi. Uudishimutsemine pole kunagi ilus. Kui mõne vaateakna ette on kogunenud summ inimesi, siis pole kuigi viisakas pugeda nende sekka. Muide, vaateakna peegleid ei sobi kasutada enda korrastamiseks. Korteriaknasse, samuti möödasõitvasse autosse sissevaatamine ei ole sünnis. Tänavalt ei sobi alustada pikka vestlust aknal oleva tuttavaga, on küllaldane teda lahkelt tervitada. Samuti ei laulda, vilistata, naerda rõkkavalt, ei räägita valjusti ega tülitseta seal. Isegi koera ei sobi hüüda või vilistada liiga valjusti. Koeraomanik hoolitseb ka selle eest, et tema koer ei hauguks tänaval ega tülitaks kodanikke.
Tänaval käies ei sobi süüa. Ollakse näljane, astutakse sööklasse või kohvikusse, äärmisel juhul kõrvalisele puiesteele või parki. Jäätist, puuvilja ja maiustusi süüakse kusagil pargipingil või aias. Tänaval käies ei suitsetata. Sedagi tehakse kõrvalises kohas seistes või pingil istudes."

Käitumisest Iina Aasamaa Kirjastus Eesti Raamat Tallinn 1965


Tuesday, October 17, 2017

Võib-olla sul jäävana tundun,

PA150066
pisike puukene

Järgmise kava punktina astub haigutava publiku ette žonglöör. Mitte midagi erilist, nad on seda ennegi näinud. Artist haarab ja lennutab hulka esemeid, hoiab neid ühtlasel kiirusel õhus keerlemas. Igaüks neist on just parajalt väike, et püüda ja heita. Asju on küllaltki palju, kõrvalt vaadates jõuab ainult vaevu kogu showd pilguga haarata. Kõik on täpse väljamõõdetud kontrolli all, hops-hops-hops liigutused hoolikalt arvestatud ja habras tasakaal. Pärast mõnda aega žongleerimist (publik sirvib oma telefone ja niheleb) astub žonglöör hetkeks ettevaatlikult paar sammu valgusvihust välja ja hopst! lisab osavusnumbrisse veel paar eset - mõned eelmiste esitajate lavale laialipillutatud asjakesed, paar tükki, mis tal algusest peale taskus peidus olid, isegi publikust lisandub käputäis. Lennus olev hulk hakkab juba veidi jaburaks minema. Kõik on keerlemas, käsi on sel trikimeistril jätkuvalt kaks, aga midagi pole veel maha pudenenud. Etteaste jätkub. Rütmi hoidmiseks on heidete kõrgus suurenenud, nii jaksab vist rohkemaid asju mängus hoida. Raske öelda.
Grimm on hakanud sulama. 
Žonglööri keskendunud ilme ei reeda märkigi jõupingutusest.
Osa asjadest on lennutamisel mitmeks hargnenud, aga nende püüdmine-heitmine toimub pea silmagi pilgutamata sama tõhusalt.
"Näita tisse!" karjub keegi publikust.

PA150031
luuderohi

Tallinnas oli vahepeal üks kohutavalt ilus ja hingeminev fotonäitus. Nii mitmete tahkudega, et ma praegu isegi ei hakka. Aga üks asi tuli täna meelde küll. See fotograaf pildistas filmi peale ja mustvalgelt. Need pildid olid nii võimsad ja pisike osa nende mõjust tuli kindlasti tehnikast. Hilisemad fotod olid juba tervenisti digi ja osa olid värvilised ka. Ta oli oma elu lõpus küllaltki vaene ja ei saanud enam analoogi luksust lubada, kirjutas üks galerii seina peale prinditud leheke. Kui kurb, et inimesel peab raha olema, et oma elu tööd teha. Kui imelik, et uuemad moodsamad lahendused on odavamad ja kehvemad.
Mustvalge foto üle imestamisest veel. Me käisime Leedus ja ühes muuseumis, mis muidu rääkis kodu- ja ajaloost, oli üks terve tuba ühele fotograafile jäetud. Ja ma olin üleni: no kurat! on ikka inimestel silma. raisk, sellised pildid. 
(Vahel paneb kunstielamus ohkima, vahel vanduma.)

Ma pildistan enamasti digi, sest esiteks siis saab karistamatult lahmida võtete arvuga ja teiseks sest ma ei raatsi nii palju filme osta. Vaatan konto peal istuvat 7.39t ja katsun oma prioriteedid uuesti järele - jep, lapse söötmine on järjestustes vist ikka natuke enne oma hobi toitmist. Reastan riiulis ümber oma kümmet fotokat ja püüan meeles pidada, millises on film ja millises mitte. Miks ma arvasin, et on hea mõte endale päris Polaroid osta, kui selle film maksab 20 eurot. Miks ma ei ostnud sellele eht-retro Olympusele nööppatareisid Oomipoest, kui ma tean, et seal on odavam. Miskuradi pärast peab igal erineval fotokal olema eri toide. Ja mustvalge film maksab rohkem kui värviline ja piltide paberile tegemine on mul tervenisti tegemata juba aaaaaastaid ja oh.
Seejuures on tore endale meelde tuletada, et mu traagika on küllalt konkreetselt piiritletud. See pole mu (elu)töö. See on mu hobi. Niisama. Muu seas. Teiste kõrvalt. Võib ka olemata olla. Harrastus. Amatööria. Misiganes. Isegi ei pea ju.

Üldiselt, kui sa ei tea, mida peale hakata sellega, kui ma hakkan igasuguse mõõdutundeta jahuma oma fotohuvist, siis ma võin sulle oma kogemusest öelda, mis teha. Mis inimesed reeglina teevad. Tuleb mulle vahele segada, oma taskust välja koukida oma nutitelefon, see mulle nina alla torgata ja mulle selgeks teha, et sa pildistad kõik iialgi ainult ja ainult sellega. Selle telefoniga pildistadki. Pilte. Siis ma tean.


PA150021
parkett



Rääkides harrastus-amatööria-misiganesest. Ma ei oska seisukohta võtta luulekogude osas. Ma saan aru, et vist oleks võimalik oma elu ära elada ka ilma selle osas seisukohta võtmata. Paljud elavad. Aga võta näpust. Jääb jalgu.
Esiteks. Inimesed avaldavad luulekogusid. Paljud inimesed avaldavad ja osa neist avaldab palju. Teiseks. Kõik need luulekogud ega luuletused ei ole head. Mitte maitse mõttes head (sest maitseid on mitmeid) või et arusaamatud mu lollile kunstikaugele ajule. Vaid päriselt ongi suht nõrgad. Küündimatud. Pole palju aega vaeva tööd mõtet oskusi neisse surutud. Natuke on, pisut on püütud küll, aga on mitte palju. Või on püütud väga, aga pole nagu rohkem võimeid. Kogemust. Oskusi. Tahtmist. Ambitsiooni. Ja see on okei. See on isegi natuke oodatav. See ei ole mingi saladus, kõik teavad. Autor teab, et see on lihtsalt üks asi, mis ta justkui nagu kirjutanud on. Kirjastus teab. Arvustaja teab. Misseal ikka.
Aga miks puud peavad surema.
Aga miks vaeva näha ja raha taotleda ja inimesi otsida ja tööd teha... miks suruda läbi oma tahtmine, et keegi su luuletusi loeks. Ja veel paberi peal.
Aga kes neid luuletusi loeb.
Ja siis noh see, et võib-olla ma tervenisti eksin. Võib-olla need ongi kirjandusmaastiku triumfid. Võib-olla on midagi imetlusväärset võimes enda asemel hoopis oma enesekriitika mutta tallata, teha midagi ja see välja panna ja siis sinna juurde, käed puusas, hõiselda: vaadake nüüd kõik, mina tegin! Ja võib-olla selle julguse imetlusväärsus on sõltumata tehtu kvaliteedist.


PA150015
puu on kosmos



Inimestel on hirm olla ära unustatud. Kadunud või tühised või tähtsusetud olla. 'Mis pilgu alt ära, see meelest' sorti ebaolulisuste hulgas. Endast märgi maha jätmine või elu jooksul millegi ära muutmine või vähemasti vaenlaste omamine on kõik tõendid, et päris tühine ei ole. Äkki kohe ei lähe meelest. Ja neid tõendeid peab siis tähele panema ja esile tõstma, kui unustusse vajumise hirm jälle tulla tahab. 

Suurem kui hirm olla ära unustatud, on mu hirm olla see ebameeldiv. Üks nendest inimestest, kelle nime näed osalejate või korraldajate või esinejate nimistus ja mõtled kohe kaks korda, kas sa tegelt tahad sellele asjale minna. Üks sellistest, keda seltskonnas mainitakse ja kõik teevad instinktiivselt taolise jälestuse grimassi ja siis rõõmustavad oma kogemata leitud üksmeele üle - onju ju vastik ju, sulle ju ka ei meeldi. Niisugune, kellega korra kokkupuutumisest piisab, et teada, et enam kunagi ei taha.
Ilmselt ei ole mu hirm olla see ebameeldiv väga kõikehaarav. Sest kui see oleks, siis ma ei teeks mitte midagi. Oleksin oluliselt väiksem ja vaiksem, et jumalaeest vähemalt mitte ebameeldiv olla. Ei ütleks ja ei arvaks ja ei käiks ja ei võtaks ette. Ühtegi asja. Hoiaksin end rohkem tagasi. Aga ilmselgelt ei ole ma väga tagasihoidlik. Suht häbematu ikka.

Peale vahepeal päheturgatava hirmu on veel huvi. Huvi on huvitavam teema kui hirm.
Kui ma kusagil kuulen inimesest, kes on teiste arvates see sedasorti ebameeldiv, siis ma tahan kohe kõike kuulda. Siin tuleb see tagarääkimise teema ka jälle tagasi. Ma tahan teada, mis teeb inimese teiste silmis just niimoodi ebameeldivaks. Kas need on sõnad või teod või nende viis või tema hais või asjad või... Kui tagarääkija ise mu küsimustele ei vasta või ei tohi mu huvist teada, siis teen mõttes märkmeid ja kategoriseerin infot. Otsin vasturääkivusi ja väärtusi ja hinnanguid ja eelarvamusi ja hoiakuid ridade vahelt. Hästi põnev. 
Kui ma kusagil näen inimest, kes on teiste (või minu) arvates see ebameeldiv, pean ma teda silmas. Mida ta teeb ja kuidas ta on. Mille poolest see, kuidas ta on, erineb meeldivate inimeste olemisest ja tegemisest. Millal mina nii teen. Kuidas toimiks samas olukorras meeldiv või mitte ebameeldiv inimene.
Ja minuarust kõige huvitavam osa - ebameeldiv inimene ei tea, et ta seda on. See on täiesti vapustavalt vaimukas. Ta ei saa kunagi teada. Keegi ei tule sulle ütlema, et sa alati haised nagu hapu kala ja räägid alati kõva häälega naeruväärsusi. Sa võid vabalt terve elu ära elada, mitte kunagi teada saades, et terved koolitäied, kursusetäied, kollektiivitäied rahvahulgad sinu olemasolu meenutades valulikku grimassi teevad.  Mingeid selgeid tõendeid oma ebameeldivuse kohta ju ei tule. Ikka lood elu jooksul mingid kontaktid, mis jäävadki ja ilmselt sul on perekond, kes ei saanud sind valida ja nii. Kui sa oled alati ebameeldiv olnud, siis sa ei saagi teada, kui lähedased ja soojad saavad inimsuhted tegelikult olla. Ja ega kõigile ei peagi meeldima. Võib-olla nad on lihtsalt kadedad. Ja nii edasi. Niiet vabalt võib olla, et sa oled täiesti hingematvalt õõvastavalt nõme inimene tervenisti enese teadmata. Ja kui äge see on. Kurb ja naljakas samal ajal. Ja õudne. Nii õudne.


PA150071
kaks paari

Tahaks hullult sohki teha ja novembri vahele jätta, aga pole veel otsustada suutnud, mis nõksu selleks kasutada.
Kõhutants on mu tantsuaju üleni ära pesnud ja Tartus ei õpetata vist enam ühelegi täiskasvanud harrastajale jazztantsu, millest pidi ometi saama mu see teine see. Nüüd mai teagi.
Üleüldse seisavad kõik asjad pealehakkamise taga ja pealehakkamine seisab tegemata otsuste taga. Kõik, mis on piisavalt suur, et seda oleks mõtet teha, on liiga raske, et seda alustadagi. Kõik muu on liiga tühine, et vaevudagi. Samal ajal rutiin ja pealetükkiv pimedus mekutavad juba ahnelt mu hinge narmendavate servade kallal ja parata pole ühtegi. Sinna igatahes mitte. Võimalik, et kusagile mujale on midagi parata, aga seegi on kaheldav viimasel ajal.


Kas sa tead, onju, mis ma mõtlen, kui ma räägin neist ebameeldivatest inimestest?
Mis su viimatine ohkima/vanduma ajav kunstielamus oli?
Kuidas sul žongleerimine praegu õnnestub?

Saturday, October 14, 2017

Ja tee ja tee ja tee

PA070022
o. hei. nii hea, et sa tulid... ma just mõtlesin su peale


Kassiga elamine tekitab igasugu kummalisi äratundmisi. Näiteks kas see pole mitte lõpmata veider, et me saame teist liiki olendiga suhelda. Et ta saab natukenegi aru, mis me öelda tahame. Ja et me saame aru, mis tal mõttes on. See tundub nii erilise asjana, kui selle peal vähegi pikemalt peatuda. 
Näiteks see, kuidas mu kass teeb minu suunas üht häälitsust ja siis astub pikkamisi ukse poole ja siis peatub, et mind järele oodata, vaatab tähelepanelikult, kas ma sain aru. Millise lõputut graatsilise kannatlikkusega ta minuga vestlemist õpib. Millisest rahulikust veendunud usust mu võimetesse kõneleb see, kui ta otse kindlat sõnumit edastades minu poole pöördub. 

Muidugi võib mu uus imestus olla natuke toetatud sellest, et ma loen Surnute eest kõnelejat praegu. Teeb igasuguse teisega suhtlemise ja suhestumine osas tähelepanelikuks.

Siruta oma parema jala varvas ja hakka sellega õhku joonistama päripäeva ringe. Tee-tee kaasa. Ma ootan. Nii. Parema jalaga päripäeva ringid käivad. Samal ajal, kui need ringid käivad, tõsta oma kirjutamise käsi ja joonista õhku number 6.
Nüüd vaata, mispidi ringe su varvas teeb. Kui varvas hakkas teistpidi ringe tegema, siis katse õnnestus. Kui sa proovid nüüd oma keha veenda, et on täiesti okei teha ühe jäsemega ühte pidi ringe ja teisega teistpidi ja need võivad vabalt ringid olla (mitte koperdavad kuusnurgad) ja ühtlasel kiirusel tiirelda (mitte seiskuda mõttepausideks), siis sa oled saanud väikese sissevaate sellesse, mis vaeva ma trennis praegu näen.


PA040001
aken on filter


Dropbox oli üleni: ahh, Murca, ma armastan sind nii palju, ma tahan sulle anda nii palju tasuta ruumi. Ja ma olin üleni: ahh, Dropbox, mina ka armastan ju tasuta ruumi, aitäh. Edaspidi ma olin üleni boss-äss naine. Käisin ja vehkisin üleolevalt kõigi ümber, kes kasutasid failide jagamiseks mingisuguseid piinarikkaid läbi ussisunni minevaid koopainimeste meetodeid. 'Jumalküll, mis teie probleem on.' Süütab ülbelt kujuteldava sigareti. 'Miks te lihtsalt lihtsaid vahendeid ei kasuta.' Puhub suitsupilve üle parema õla ja võtab, väike sõrm püsti, jäätükkide kõlisedes viskiklaasi. 'Püüdke nüüd vähem traagilised olla, heldeke, see kõik on palju lihtsam.' 
Ja siis paar nädalat tagasi oli Dropbox üleni: 'vaata, see peaaegu kolmkümmend giga, mis ma sulle andnud olen... noh, mul on seda tagasi vaja. Kohe.' Ja kuigi kingituste tagasiküsimine on muarust kõige koledam asi, mida teha, ongi nüüd meie vahel asjad kahjuks nii kaugel. Nuuks.
Õnneks on Flickr veel minu poolel ja mu tööandja võimaldab ka asjade hoidmiseks pilvekese või paar. Kuid siiski. Mu süda on puru. Ta oli see eriline, see ainus päriselt lahke, see üks kindel. See ei olnud ainult tasuta ruum, mille ta mulle andis. See oli rahu. Ja nüüd. Niimoodi. Saadsaaaru. Kui ma oleksin teadnud, et tema lahkusel on piirid, ma oleksin ju hoopis teisiti toiminud. Algusest peale. Oh. Vaene mina. 


Annad lapsele mingi raha. Minaeitea. Tasku raha. Kommi raha. Sünnipäevaks kingitud raha. Lased lapsel omada mingit naeruväärset summat ja jutustad endale püüdlikke arukaid noogutusi. Las laps õpib varakult rahaga ümber käima. Las laps saab ise oma väikeseid oste kontrollida. Las laps näeb omast käest raiskamise tagajärgi. Harjutabki. Õpib äkki midagigi asjade väärtuse kohta... jne. Iseseisvus tahabki ise omal käel harjutamist. Sest muidu ei loe. 
Kasutad seda asjaolu, et lapsel on tema enda raha, igasugusteks ettekäänetest targutustesse laskuda. 'Mina ei osta sulle kommi/mängupüstolit/arvutimängu, sul on sinu oma raha. Ah, et sul on oma raha juba otsas? Novot, paha lugu. Ise tead, mis oma rahaga teed ju. Näe, niimoodi ongi. Kui raha ära kulutad, siis see on otsas.' (muide, täpselt selle lausega mu majanduslikud tarkused piirduvadki.) 
Aga siis kogu selle jaheduse ja iseseisvuse julgustamise ja rohke jahumise saatel usaldatud usalduse juures. Ühel päeval tuleb ta koju, kaasas 20 hüpersuurt pakki krõpsu. Või ostab kahtlaselt vilavate silmadega naabriplikale mõttetult kalli kingituse. Või kulutab kogu oma sünnipäevakingituse papi kusagil freemiumi tüüpi tobedasse mängu üleni ära. See on jätkuvalt tema raha ja tema otsus. Aga see on loll ju. Need on ju halvad valikud. Ja ta on jätkuvalt sinu laps. Sinu vastutusel ja otsimas sinu heakskiitu. Ikka ütled midagi. Annad mõista. Pead tõsise vestluse maha. Misiganes. Annad nõu.
Ja nüüd ongi pekkis. Suur piiritult katsetamisega iseseisvuse harjutus käib edaspidi arvustamise ohu paistel. Kas see on siis tema enda raha talle endale otsustada. Või see on ikkagi sinu raha tema käes ja ta peab ütlemata ära arvama, mis õige on. Lihtne on lapsele öelda, et mingi tükk tema elust on puhtalt tema väikestes pehmetes käekestes. Oluliselt raskem on mitte midagi öelda, kui ta selle tükiga omale kurba koostama kukub.


PA060007
koolimaja


Asjadest, mille feminism mulle lõpuni ära on rikkunud.
Kunagi aaaaaastaid tagasi keegi rääkis ühest naisest, kellel on kolm poega ja mees kahvel. On selliseid naisi. Tubli naine. Sel naisel oli majas parasjagu remont käimas ja talle tuli hea mõte. Ta lasi vannitoa projekti niimoodi ümber teha, et vannituppa paigaldatakse pissuaar. Enne ei olnud, aga nüüd pidi saama. Põhjus - ta oli väsinud poti kõrvalt seina pealt pritsmete küürimisest. Ja tookord aaaaastaid tagasi mõtlesin ma: ahh, kui tubli naine, õige ka, muidugi lase pissuaar paigaldada, kaua võib.
Nüüd ükspäev tuli see millegagi seoses meelde ja ma olin üleni imestus oma pikast taibust. Kui üldse ükski asi majapidamises on meeste töö, siis on see ju poti kõrvalt seinalt pissipühkimine.

Lisaks on feminism mulle ära rikkunud rinnahoidjad ja raseerimise. No ei ole neist asjust enam samasugust rõõmu. Ega vaevasid, tegelikult.


Mul on teooria. Miks mõnikord inimesed hilisemaski eas oma abielusid ja suhteid keerulisemaks ajavad. Mitte lihtsamaks. Keerulisemaks.
Mida vanemaks sa saad, seda suuremaks sa end pead. Sest sa oled endaga kaua elanud ja näinud enda paljusid külgi ja aegu ja võimeid. Samuti mõtled sa mingi hetk, et sa tead, kes või milline sa oled. Küllalt keeruline, kuid siiski hoomatav. Ja oledki, sul on elu ja aeg olnud. Väga oodatav asi, mida enesest arvata.
Armumised ikka tulevad. Armumised on alati tulnud. Algusest peale on olnud armumised. Vähemalt mõnel inimesel. Aga inimesel, kes on juba otsustanud, et tema on midagi suurt keerulist tõsiseltvõetavat, on väga raske toime tulla ootamatustega enda osas. Eriti ootamatute armumistega. Ta ei oska oma pähe mahutada, et tema, kes on juba valmis, juba teada, juba pettunudki, võiks tunda midagi sellist. Ta mõtleb, et see on midagi täiesti uut. Enneolematut. Taevaste saadetud. See haruldane jumalik võimalus, mis tuleb kohe ära kasutada. Sest armumised nii ju tunduvadki... Aga ta ei saa aru, et see on selle uue särtsu sissekirjutatud salakaval sõnum. Ta arvab, et päriseltpäriselt enneolematu. Mõtleb, et tegelikult ka harukordne võimalus. Et see ongi ime. Sest see on ainus seletus, kuidas nii arukas inimene nõnda arutuks saab minna. Siis seega. Sellest suurest tänust ja rõõmust taoliste ootamatuste pärast hakkabki veidraid asju tegema. Ootamatus olukorras tulebki ootamatult toimida. Tituleerib end polüks kõigi oma partnerite kiuste või lahutab oma kuuenda abielu või kolib maailma nurga taha elama. Sest omg ma pole mitte kunagi elus nii tundnud appi te ei usuks.


PA060015
valgus silitab tüvede külgi


Kuidas surematus.
Ma rehkendan nõnda. Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane ja see on kindel, et ta on. Ja kui sa seda järglast kasvatad ja õpetad ja hooldad. Siis tänu temale oled sa pikenenud. Sinu ajale on antud juurde. Kui sa ära sured, oled sa mõnes mõttes veel alles. Sest sa oled alles selles järglases. Ja selles järglases on sinu silmad ja põsesarnad ja potentsiaal Altzheimeriks ja sinu muinasjutud ja halb huumor ja lood sinu vana-vanaemast. Mõlemad on sama tähtsad - geenid JA kultuur. Mõlemad tuleb anda, et olla endast natuke edasi.
Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane, aga sa ei ole temaga kokku puutunud. Ta ei tunne sind ja ta ei tea sinust. Sa pole talle kunagi midagi tahtlikult omal teadlikul soovil andnud, ühtegi asja talle õpetanud ega isegi eeskuju mitte. Siis see päriselt ei loe. Su kujuteldavale surematusele annab see vaevu hapralt poole. Sest kuigi tema lapsed võivad kunagi välja kukkuda selliste silmade või päkaluu või lokkidega, nagu sina olid, ei ole see sina. Nende jaoks mitte. See on neile müstika. Juhuslikkus. Nagu sinus avaldunud omadused, mida sinule teadaolevatel esivanematel polnud, su imelik hambumus või väikese varba kuju, on sinu jaoks. Tähenduseta juhuslikkus. Misiganes.

Aga ma mõtlen seda ka, et kui vähemalt poole saab oma elu ajal oma valikute ja õpetuste ja lugude ja eeskujuga anda, siis vähemalt poole ulatuses saab surematuks ka iialgi poegimata. Saab surematuks, kui sa lood. Või õpetad. Juhendad, kasvatad, kirjutad, aitad, oled olemas. Sest siis on tõenäoline, et leidub inimesi, kes sinust teavad ja kes on selle pärast sellised, sest sina olid selline. Ja kuni sa oled meeles, oled sa alles.
Niiet kui ma vaatan neid, kes tahavad ise oma lapsi valmis teha oma enda ihuga ja teevad ka, pean ma ikka natuke nuputama. Kas nemad mõtlevad, et nende kultuur ei ole piisav? Nii nagu mina mõtlen, et ainult geenid pole piisav. Kas nemad mõtlevad, et see 3+ aastat, mis nad võiksid õpetada, kirjutada, uurida, luua sadade inimeste tarvis, on parem õigem väärtuslikum panustada ühele täiesti uuele enneolematule vääksule. Oma tervise hinnaga. Ja miks. 
Maailmas on juba nii palju lapsi.


P9300009
'ja taevas on lehti täis'

Ma ei ole ju ometi ainus inimene, kes vahel lihtsalt istub ja püüab ette kujutada, kui palju lapsi maailmas on.

Kas sa korraldaksid oma elu uuesti otsast peale, kui mingi ime sünniks? Milline see ime olema peaks?

Thursday, October 05, 2017

soojenda end tarkade tule juures

R1-08561-0015
aega on


Kui keegi ajab mind seltskonnas täiest irratsionaalselt närvi, on tema käitumises tavaliselt midagi sellist, mida mina ka teen. Aga see tuleb mulle nagu tigupostiga. Kõigepealt ma märkan, kui nõme see inimene on. Ja siis ma lähen ta nõmeduse peale kettasse. Ja siis ma märkan, et ma olen kettasse läinud mingi täiesti tühise asja pärast. Siis märkan, et täiega palju olen kettasse läinud. Leian, et on imelik sellise asja peale taolisel määral end kettasse lasta. Ja alles selle märkamise peale jõuab mulle kohale, et ma olen ise mõõdukalt tihti umbes sama nõme, kui mitte nõmedam. Mõni ime siis, et närvi ajab. See on õudselt traagiline lugu, ära naera. Esiteks ei saa ma pärast oma äratundmist selle nõmedaga enam möliseda. Mingid pajad ja katlad, eksole. Ja noh teiseks, ilmselgelt, mul on endast ju ka kahju. Et ma nii nõme olen. Muidu saaks ringi käia ja mõelda, et äkki ikka nii nõme vast ei ole. Aga siis vaatan teist ja olen üleni: jep, see ongi nõme, mhmh.

Minu ümber tubades ja tööruumides on kõik segadus ja sassis, sest minu toimetamise meetod on selline. Need, kes toimetavad läbimõeldult ja süstemaatiliselt, ei peagi koristama enda järelt, sest neil on iga töökoht igal ajahetkel maksimaalselt korras. Mitte minul. Kui ma näiteks köögis askeldan, on enda järelt koristamine vaevaline pidevalt meelde tuletamist vajav tegevus. Selle pärast jääb köök minust, kui ma koristamist ekstra eraldi ette ei võta, maha nagu sea songermaa. Nagu pudru ja kapsad. Kujundlikud siis. Otsese pudru ja kapsad olen ma enne köögist lahkumist nahka pannud. Näiteks kui ma teen kohvi ja endal silma peal ei hoia, saab kuni neli väikest lusikat mustade nõude hulka arvatud.  
Ma olen teinekord vaadanud teisi inimesi toimetamas ja korralageduse hulk ei sõltu sugugi alati sellest, kui palju nad koristamist ette võtavad. Hoopis sellest, kui puhtalt ja hoolikalt nad kõiki asju juba algusest peale teevad. Neil on mingi fundamentaalselt teine meetod. Minu laud on korras ainult sel hetkel, kui ma olen just parajasti lõpetanud selle korda tegemise. Kui ma laua taga midagi teen, siis see on hästi hästi läbu. Aga ma olen näinud inimesi kuidagi nagu puhtalt viisakalt süstematiseeritult tegemas oma asju. Sellised variandid on ka olemas.
Või näiteks kasvõi meikimine. Kõik pliiatsid ja pintslid ja värgid põrandale või peeglilauale laiali ja sobramine ja möll lahti. Võiks ühe kaupa ka ilusasti läbimõeldult võtta ja panna, aga mina ei tea, kuhu ma selle neetud lauvärvi panin (siia kotti või sinna kotti või hoopis karpi või teise tuppa) ja ma pean ju kõik kõik pliiatsid lagedale korjama ja nad ühe kaupa hukka mõistma enne vedela laineri kasuks otsustamist. 



R1-08561-0024
kärbseseened sulandusid tausta
(uus objektiiv/fotokas moonutab häguseid asju tahuliseks, mulle hullult meeldib)

Sellest kui palju ma söön, saan ma aru, kui liigun mitu päeva järjest samas rütmis umbes sama kasvu inimesega. Mul on umbes kaks korda rohkem toidukordi ja kõik need on tema omadest suuremad. Metabolism on ime. Vahel, kui mul tekib kahtlus, et kuna ma söön rohkem, äkki ma söön liiga palju. Taolisele tühjale stressi tootjale on mul kohe vastulause ka, mis selle esimese ära kohe kustutab. Ma mõtlen ka väga palju. Ajud on energiakulukad seadeldised. Kui ma olen konstantses analüüsparalüüsis kõike mõtestamas ja mitme nurga alt mõistmas, siis ma sööngi prae otsa magustoidu ka ja võtan suuuuuuure kohvi kaasa. Ma olen tööd teinud, mul on kütust vaja.



Kui tähtis ja tore asi on taga rääkimine, jumal küll. Kuidas inimesed sellest üldse aru ei saa. Kuidas ma pean siin juba teist korda samast asjast kirjutama. 
Kui keegi, kes mulle meeldib või huvigi pakub, hakkab taga rääkima kedagi, keda mina väga hästi ei tunne, olen ma kõik kõrvad. Igasugune elevus. Ma tahan teada igat väikest üksikasja, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ma tahan kuulda nalju ja liialdusi ja seljatagust sõimu. Meelevaldseid tõlgendusi ja koha peal improviseeritud vähetõenäolisi stseene. Ma tahan näha emotsionaalset väljaelamist. Täpselt teada, kui segadusse või närvi või tüdinuks selle teise inimese teod või sõnad on teda ajanud.
Esiteks... sest midagi kõvasti väljaütlemistega seoses. Ma täpselt ei teagi. Sest häbitud inimesed on kuidagi natuke veetlevad muarust? Või mingitki positsiooni võtvad ja seda kaitsvad inimesed. Kogu selline leebe järeleandlikkus ja vagur koogutamine stiilis 'eks teine inimene ise teab paremini' ja 'pole minu asi öelda' ja 'ju kõigil on mõnes mõttes natuke õigus' ja 'ma saan temast ka aru'. See kõik on nii kohutavalt surmani igav kuulata. Tuld ja alataltsutatud kirge, paluks. Alandlikku võltsviisakust suudab igaüks genereerida.
Teiseks väärtused. Väärtused selles suures tähenduses. Mida keegi peab õigeks ja valeks. Millesse ta usub ja millised on tema prioriteedid. Nendest asjadest ei räägita otse. Parim viis nendest teada saada ja anda, on kedagi taga rääkida. Ma tean, mida mu sõbrannad tähtsaks peavad, mitte selle pärast, et meil on olnud suur südamest südamesse vestlus tõest ja õigusest, kus me kõik oma olulised vaated tähtsuse järjestuses üles loetlesime. Pole kellelgi sellist aega. Vaid sest meil on olnud arutult plikalikke totaalselt üle igasuguse hea maitse piiride minevaid räntimisi sellest, millisel moraalilagedal ohtlikul mõtlematul moel mõni meie ühine tuttav on end ülal pidanud.

R1-08561-0012
päike läbi purje


ACteraapias ja mediteerimise ja kindlasti mitme muu asja juures veel räägitakse, et mõtted on lihtsalt mõtted. Need tulevad ja lähevad. Nende osas ei pea midagi ette võtma. Neid ei pea lahti mõtestama või neile väge andma või neid isegi minema peksma. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. Mõtted on nagu kõrtsi laes jalgpalli näitav telekas. Sa võid seda vahtima jääda, kui sealt midagi ägedat parasjagu tuleb. Aga ei pea. Võid hoopis vaadata, kui hea söök ja ilusad inimesed ja parasjagu aastaaegne ilm.
Sel ajal, kui mõtetelt on nende mõte röövitud, peab millelgi ju mõte olema. Mis loeb ja mis sinust sinu teeb ja mis midagi muudab. See on käitumine. Sinu sõnad. Sinu otsused ja nende täideviimine. Pole oluline, kas sa käid päevläbi ringi, peas laulmas 'sa oled kasutu tolgus, sa oled kasutu tolgus'. Oluline on, kas sa selle päeva jooksul kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad.

Õpetatakse, et õppimisel on hea vahelduda keskendunult mõtlemise ja hajusa mõtlemise režiimi vahel. Et rehkendad nuputad murrad oma pead selle asja kallal. Ja siis jalutad, mõtted üleni igalpool laiali, korraks läbi pargi. Siis rehkendad nuputad murrad oma pead edasi. Teed ja siis natuke aega ei tee ja siis teed jälle. Pidavat maru hästi mõjuma, hakkavat paremini suured keerulised asjad külge. Eriti, kui öösiti tudid ka ja muud taolised toetavad tugitegevused. Tuditegevused. 
Eriti äge sel keskendunud tundide vahele hajusate vahetundide tegemise juures on loomingulisus. Mitte nagu püüd rämedalt Kuntsti(!) teha. Vaid see väiksem loomingulisus. Seosed, mida sulle pole õppematerjalis võib-olla ette antud, mis sa ise lood, sest sa said antud tükkidest aru.
See on see sama, miks inimesed duši all või voodisse heites järsku taipavad asju. Miks kood ei tööta või miks vastus ei tulnud õpiku taga olevaga sama. Ei oleks taiband, kui poleks päeva jooksul nuputand. Ei saa niisama duši alla karata keset snäkikuhjas sofal odava sitcomi vahtimist ja järsku tõestamist osata, eksole.

Alateadvus. Selles uusvaimsuse tähenduses. Mul oli tunne, et selle juurde on mingi jumalik muinasjutt jutustatud, aga ükski mu tuttavatest ei teadnud seda. Hakkasid mu küsimuse peale kõik ettevaatlikult sõnu valima ja midagi muud defineerima. Niiet ma olin sunnitud kuugeldama. Esimesest paarist tekstist tulid juba sellised pärlid, et tule taevas appi. Näiteks kasutatakse uusvaimsetes tekstides alateadvuse kohta taolisi väljendeid:
tohutu jõud... harmoonias kõrgeima alateadliku väega... meie isiklik alateadlik vägi... Meie sisemine jõud ... kõrgeima väega - oma alateadvusega ... oma tegeliku sisemise väega ... Alateadvus on väga tark ... ammendamatut varaaita ... alateadvus teab lahendusi ... Teie alateadvus võtab kinni teie sõnadest 
Hullult äge, onju. Mingi ürgne loom on sinu sees ja tema teab sinust alati paremini ja suuremalt ja rohkem. Aga ta, sitakas, otse ei ütle. Ja ta saab asju teoks ka teha, aga kuidagi nagu... salaja. Pealegi, tundub, on kõigi inimeste alateadvused eraldi olendid, aga nad on kõik enamvähem sama targad. Maksimaalselt targad. Ja mingist asjassepuutumatust suvaliste lahtiste mõtete foonist pole sellises käsitluses juttugi. Kõik, mis seletamatult märkamatult teadvustamatult sulle pähe kargab, tahab sulle midagi öelda.


R1-08561-0010
mu lemmik lehtla


Igatahes. Mis ma mõtlesin. Mõtete tulevast ja minevast foonist. Ja hajusast mittekeskendunud mõtlemise režiimist. Ja alateadvusest. 
Et kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eiteakust järsku mõte, et ahhaa see mõiste tähendab üht teist asja ja seega see ülesanne lahendub ju hoopis nii, ma olen leidnud, hõissa. Siis sa viskad nõud käest ja istud oma töölaua taha tagasi. Keskendud. Proovid oma idee läbi. Ja kui see töötab, siis ongi äge ja oledki teinud. Ja sa võid öelda, et seda tegi sinu sisemine jumalik alateadvuse ammendamatu vägi, kinkides sulle selle taevaliku õiglusega väljateenitud lahenduse. Või sa võid öelda, et eelnev keskendunud töö tasus end ära. Või misiganes.
Aga kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eitea kust mõte, et tegelikult ei ole sinu kollektiivis ühtegi inimest, kes sinu tööd päriselt hindab ja arvatavasti su vanemad soovisid, et sa poleks sündinud. Mis siis teed? Nimetad ka selle alateadvuse ilmutatud tarkuseteraks? Istud kiiresti oma töölaua taha ja hakkad passiivagressiivset krüptilist FB postitust valmis treima?


Ärkasin täna hommikul ja leidsin oma isiklikest arhiividest iidse pikaltpesitsenud veendumuse, et kui ma oma lähedastesse lihtsalt usun, on see minu poolt küllaldane toetus neile nende unistuste täideviimisel. Ja ma ei tohi, jumalaeest, mitte midagi öelda. Pean lihtsalt naeratama ja vagur püsima ja jäägitult neisse uskuma. Sest pärast, kui kõik saab teoks, on nad mulle tänulikud, et ma neisse algusest peale uskunud olen.
Ja siis ma olin üleni nagu: wut.


Ma olin selle loo Ane Bruni versiooni kuulnud, aga tegelt see vist ongi PJ Harvey lugu. Mõlemad versioonid on head. Iseloomulikud.

Sunday, October 01, 2017

loominguline lootusetus

P9300019
ainult natuke metsik

Kunagi minu nooruses olid moes sellised õelate vastulausete või solvangute kogumikud. Noh et vaimukas olla. Loed sealt ja naerad, kui tabavalt sai ikka keegi paika pandud. Äkki proovid isegi. Kahjuks olid need suhteliselt nürid ja sageli kohmakalt inglise keelest tõlgitud. Ja lohisevad nagu elajad. Ja kehvade või olematute puäntidega. Näiteks. "Sinuga kohtingule? Parema meelega teeksin ise endale ilma tuimestuseta pimesooleoperatsiooni."

Facebookis ükspäev keegi küsis, mida vastu lausuda sellele, kes loob meelevaldseid seoseid, kustkui saaks naise partnerite arvu põhjal otsustada, kas seda naist võiks nüüd hooraks nimetada. Või misiganes muu solvav sõna tolle sõnavaras olevat olnud. Ragistasin mis ma ragistasin, aga ei tulnud ühtki head vastust. Ainus, mis ma lõpuks liiga hilja pärast lõime lõplikku vaibumist veel suutsin enesest välja pigistada, oli liigteatraalne mini-etendus. 
Niisis. Mida teha, kui keegi esitleb sulle mõttekäiku: alates partnerite loetelu jõudmist arvuni n võib naist koledate sõnadega nimetada.
Teed suured vaimustuses silmad ja võtad sel hoorade välimäärajal õrnalt käsivarrest kinni ja hakkad teda kiitvalt ülevoolavalt tupsutama. "Oo, kui fantastiliselt originaalne mõte, kullake. Kas sa päris ise mõtlesid selle välja? Täitsa ise? Nii vahva, tubli poiss. Sinu emme on sinu üle kindlasti hästi uhke. Kas sa oled talle ka rääkinud sellest toredast mõttest? Ma arvan, et sa peaksid, tibu." Ja siis igavlevatele möödujatele. "Tulge, tulge, siiapoole, jaa, neiu, teie ka. Vaadake seda, mina arvasin, et see on üks täitsa tavaline poiss. Aga mis tuleb välja. Hoopis hästi huvitavad mõtted on temal. Ma ei ole kunagi kedagi nii huvitavate mõtetega kohanud. Noh, räägi nüüd neile kenadele inimestele ka, mis sa mulle just rääkisid. Julgesti-julgesti. Ära häbene, ma olen siinsamas, aitan välja, kui mõni tähtis keeruline  sõna meelest läheb."

P9300002
kõrvuti väravad

Ma ei ole sellest juttu teinud ja tegelt keegi pole küsinud ka, aga ma kirjutan need asjad ikkagi üles. Pärast on hea vaatlusandmeid äkki võrrelda.
Miks ma postitantsu tundides enam ei käi.
See on hästi kallis. See ei ole tants, on rohkem nagu tsirkus või trikitamine. Tantsuõpetajad/treenerid pole väga meisterlikud õpetajad. Seal ei saa pesemas käia, kuigi üleni higi. Ma olin selles hästi aeglane õppija ja neist takistustest täpselt piisab, et mitte edasi püüelda. Nii. Valmis.
Aga mis mul natuke hinge peal oli, ongi see tsirkuse osa. Niipalju, kui ma olen Tartus tuletantsijaid näinud ja kõik need tunnid, mis ma postitantsus käisingi, iseloomustavad mõlemad seda nähtust väga hästi. See ei ole tantsimine. Omas suvalises rütmis ümber posti tippida ja siis selle otsa kaksiratsi karata ja poos sisse võtta ja siis poosist välja tulla ja siis tippida järgmisesse poosi - see on tsirkus. Trikkide esitlemine. Hea on, kui trikid on kokkulepit järjekorras meeles. Muusika võib mängida, võib mitte mängida, võib misiganes mängida. Sama tõhusalt saaks seda sama kava teha Mozarti või Chet Fakeri taustal. Tuletantsu vaadates on mul sarnane dissonants tekkinud. Et noh see asi põleb ja keerleb. Ilmselt see peab keerlema enne lavale tulekut, sest need vist töötavad nii. Seega keerleva asjaga tullakse lavale ja muusika läheb käima ja ma mõtlen, et nüüd kohe ahsamait kus tuleb alles koreograafia. Ja siis see asi keerleb teises kohas natuke. Ja see põleb, eksole. Ja siis keerleb ja põleb mõnda aega kolmandas kohas natuke. Ja enne kui ma jõuan lõpuni lausuda, millal nad ometi tantsima hakkavad, on etendus läbi. Ma saan aru, et sul on trikid selged, aga miks sa nendega siis ei tee midagi.
Üks kord olen näinud tantsivat tuletantsijat. Mingil peol. Küll elektriliste tuledega, aga ikkagi. Vot see oli päriselt äge. Vahtisin teda nagu ilmutust, kuidas ta valgusspiraalide sees muusikaga koos hingas ja vaimustus.
Meil vahel tantsutrennis tehakse nalja, et mõni tantsija ei lase end muusikast üldse häirida. Noh et pole natuke veits rütmist väljas vaid täiesti immuunne rütmile. Eks selliseid kõhutantsijaid on muidugi juutuub ka täis, kes tulevad kaadrisse ja teevad puus puus puus puus puus puuus ja siis teevad omg rind rind rind rind rind rind. Seostamata suvaline trikk suvalise triki otsa. Ja muusika misiganes. Aga nagu... kes seda kostümeeritud soojendusrutiini iialgi vaadata viitsib. Harjutad ikka omaette.

Kui ma laps olin ja me vahel mingitel sündmustel klaverit pidime külalistele mängima, siis mu ema ei lubanud etüüde kavasse võtta. Sest etüüd on harjutuspala. Publikule esitame esitamiseks kirjutatud palasid. Ma olin küll veendunud, et suvaline kuulaja ei tee vahet etüüdil ja menuetil ja klaverile seatud hällilaulul, aganoh.

P9240054
vikerkaar

Ühel hetkel tegi maailm plõks ja ma sain aru, et masstoodang plasthelmestest valmistatud lihtsad ehtekesed on võib-olla veits nunnud küll, aga need pole võrreldavadki väärismetallist (pool)vääriskividega kaunistatud ehtekunstnike töödega. Põhimõtteliselt saaks ju suurest toidupoest või turupealt ka endale kõrvarõngaid ja ripatseid osta. Aga mingitki maitset või kvaliteeti sealt ju ei otsi päriselt.
Seoses sellega tabas mind ükspäev äratundmine, et juustes kantavate ehetega on ju sama lugu. Et võib küll klõpsuga klambreid või kotitäie kummikesi kusagilt pudipadi letist endale leida ja ajabki asja ära. Aga teatrisse minekuks ei sobita ju oma peene kleidi ja kallite sukkade ja lihvitud kivide juures pähe mingit odava glitteriga kaetud küündimatut plastkäkerdist. 
Nüüd on edasi ainult küsimus, kust saada selliseid juukse-tarvikuid, mis ei ole oma olemuselt raiskavad ja odavad. Luust krunnipulgad on mul juba loetelus. Ja puust või nahast valmistatud juukselõkse on mul ka antiigipoodides silma jäänud. Aga näiteks klaaspärlitega patsimummud võiksid olemas olla. Ja kuhu on jäänud need tutipaelad, mis olid täiega teema, kui ma laps olin. Ja kus on need ehtemeistrid, kes keerutavad kokku pitsilisi peavõrusid ja uuristavad luudest neid soengusse lükatavaid ilu-kamme.

P9230032
päike paistab tuppa

Jutustan siia ümber ühe veetleva metafoori sellest nõustajatele suunatud raamatust, mis ma praegu loen.
Sa oled parajalt  pirakas paadis ja paat triivib avamerele. Sul on selle paadi rool käeulatuses ja sul on plaanid ja kaardid ja sihid olemas. Aga kohe, kui sa võtad rooli kätte, et kusagile kaldale minna ja neid ägedaid kohti vaadata, mis sa oled tahtnud, tulevad kollid. Kollid elavad paadi põranda all. Seal kere sees. Tulevad välja hakkavad sinu suunas hirmsad olema. Hambad ja näljased silmad ja nii. Hirmus. Hakkad kartma ja lased roolist lahti ja ei juhi seda sõidukit enam. See triivib. Kollid lähevad tagasi peitu. Triivid, mis sa triivid, vahepeal tuleb ikka meelde, et tegelt sul olid need kaardid ja plaanid ja kohad, kus sa tahtsid käia ja rannad, mis sa tahtsid näha ja. Aga kohe, kui sa rooli haarad, on kollid platsis sinu ümber hirmsad olemas. Ainult et. Need kollid ei saa sulle midagi teha. Nad saavad sind ainult hirmutada. Sina saad valida, kas sa manööverdad oma sihtkohta kollide koledusest hoolimata või triivid sihitult tühja. Kollidega võib muidugi proovida võidelda. Aga neid on tuhatmiljon tükki. Ja sa ei saa võidelda ja paati juhtida samal ajal. Ja üldsegi. See võitlemine on väga väga väsitav. Niiet ütleme, sa oled vapper kollide hirmsusest hoolimata ja otsustad paati mõnesse neist ahvatlevatest sadamatest viia. Kollid kollivad hullu su ümber nagu maiteamis. Aga mida lähemale sa maale jõuad, seda selgemalt hakkab paistma päike. Sa märkad linde ja tunned lillelõhna ja kuuled metsasid. Ja kollid - need paistavad päevavalges hoopis haledad, ainult eriefektid ja ülepaisutatud kostüümid. 



Ühes varasemas teemas oli siin juba jutuks see, kuidas pärast seda, kui sa oled mingit asja teinud, õnnestub see edaspidi lihtsamini. Nagu depressioon või orgasm või impulsikontroll. 
Selles ägedas Coursera kursuses oli juttu sellest, et pärast esimese harjutuse ärategemist õnnestub teine harjutus lihtsamini. Alguses tundub küll, et õud ja õõv, kümme(!) harjutust tuleb  teha. Aga tegelikult on nii, et kui sa oled ühe ära teinud, ei ole enam üheksa korda samapalju teha. Sest pärast esimest on juba natunatukene lihtsam. Hullult loogiline tegelikult ju. Eriti mingite tobedate drill-ülesannete puhul, mida rasketes õppeainetes alati koju jäetakse.
Selle juures on vahel juttu tollest õnneliku juhuse seadusest. Tükk aega mõtsin, kuidas seda tõlkida. "Vedama hakkab neil, kes proovivad."? See tundub nii armsalt vaimukas siin niimoodi öelda. Sest tegelt sul ei hakka ülemaagiliselt vedama pärast alguse tegemist, sa lihtsalt võtad õppust.
Ja siis ma olengi mõni päev hästi üllatunud, millise mängleva kergusega ma olen korda saatnud mõnd asja (töölt pausi võtnud, et lapsega lõunale minna või toa ära koristanud enne kodust lahkumist või oma sõnu valinud), mis varem on raske olnud ja stressi ja enesesundi nõudnud. Harjutamine. Teeb asju inimestega.


P9300013
ma ei tea, kas tasub lasta neil tulla



Mis sinul nende kollide nimed on, kes tulevad hirmsad olema, kui sa kuhugi minna tahad?
Mida sa tavaliselt slutshameritele vastulausud?