Friday, May 26, 2017

pühitsetud olgu sinu kivi

P5130083
tasane


Aga mõtle, kui teeks seda põlve otsas nikerdatud lapsepõlvest põhjusi urgitsevat argi-psühholoogiat hoopis optimistlikult. Seletaks inimeste positiivseid jooni ja võimeid või andeid erandlike üksikute rõõmsate sündmustega nende tundlikust east. Lõpetaks nõudmise, et kogu terve lapsepõlv ja nooruki-iga peab olema otsast otsani hea, et tuleks hea inimene. Ja lakkaks targutamast, et piisab ühest pasast, et seletada igaveseks kogu ülejäänud elu saatvat paska. Sest kui üks väike juhuslik halb asi saab inimest nii drastiliselt untsu keerata, peab üks väike tühine hea asi ka inimest lõpuni õnnistada saama. Muidu pole loogiline. Ei meigi senssi. Ja kui seletused üldse midagi teevad, siis võiksid nad loogikat teha.
Kuidas ta küll nii hea suhtleja on? Ah, tead, ta ükskord algklassides kohtas tänaval üht hästi toredat inimest ja see jättis temasse jälje. terveks. eluks. 
Kuidas on võimalik, et see inimene on nii hea ärivaistuga? Sa polegi kuulnud, ta leidsis teismelisena kunagi 25 senti kõnniteelt, niisugune asi muudab inimest. 
Ma ei lakka imestamast, kui palju ja kaunilt see inimene suudab armastada. Ega imestada polegi, tema naabrid lasid tal ükskord nende koera silitada, kui ta oli kõigest kolme(!) aastane (!).


Asjaolu, et on olemas inimesi, kes on mind inspireerinud ja mulle eeskujuks olnud ja kes ise mind isegi ei mäleta või ära ei tunne, on nii ilus muarust. Et ka lühike ja ühepoolne kokkupuude võib mõjus olla. Ei pea üldse palju tegema ja panema ja andma, et oluline olla. Sellest ei pea isegi teadma. Ja et isegi kui keegi ei tule kunagi mulle ütlema, et ma olen kunagi tema elu tarvis midagi suurt kaalukat mõjusat teinud, jääb ikka õhkõrn võimalus, et ma äkki siiski olen.
Samuti võimaldab selline tähelepanek olla oma harilik pigem eemalolev ja mitte väga palju põdeda oma hajususe või püsituse pärast. Ei peagi tingimata üleni täiega ja ihu ja hingega kusagil kohas olemas olema, võib kogemata muu seas oma rutiinsete radade kõrvalt ka kellegi silmis kaalukalt kirja minna. Sesmõttes, et ei pruugi, eksole. Aga päris võimatu see pole. Niiet pöidlad pihku.


P5130078
põhi paistab ära

Inimesed istusid õllede taga ja rääkisid kedagi taga. Et maru ebameeldiv olevat olnud ja kuidagi võlts ja nagu ei jätnud head muljet ja veits halva maigu ikkagi sai sealt. Siis keegi lisab, et sel ebameeldival tagaräägitaval on raskekujuline aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Dün dün dünn. Kõik jäävad vaikseks. Võtavad paar tooni tagasi. Me ei teadnud. Oh kui kahju. Tõepoolest, vaeseke. Siis ütleb diagnoosi sõnastaja, et tegelt ta ei tea, kas on, ta lihtsalt pakkus. Kergendunud ohked ja nii häbi ka enam ei ole. Ikkagi ei mõnitanud haiget inimest praegu, jumaltänatud. Saaksime veel rahus siunata, kui tahaks, pole hullu.


Huvitav, kas ma vestleksin taimedega, kui neid mu aias nii mitmesuguseid ei oleks. Kuidagi eriti toredas värvikas kambas olemise tunne tuleb seal askeldades peale ja mul sellises seltsis alati jutt jookseb hästi. Kui mul oleksid ainult kultuursed kultuurtaimed ja rangelt kitsaleheline muru ja kohatine naat, kas siis oleksid need jutud rohkem nürid ja üheülbalised. Igatahes pole lähiajal võimalust seda teada saada, sest see mitmekesisus ei tunne piire. Metsalilled ja murulilled ja veeäärsed lilled ja mitu erinevat sorti nõgest (jõhkraid ja väga mesiseid leebeid) ja igasugused arutud kannikesed. Lilled sibulatest, mida mina pole küll kunagi maha pannud ja igasugu tappusid nii et tapab. Üllatusi ja mõistatusi ja segadust nõnda palju, et käingi erutunult ringi ja muudkui vatran. Mis teie siin teete. Kes sina pisike oled. Kuule, siia ma sind küll ei taha. Kas sa oled alati siin olnud. Mismõttes te juba tagasi olete. Hmm, tehniliselt võib karukell siin olla küll ja seda kahtlast tulpi ma tahan enne väljaviskamist veel veidi vaadata.


P5190170
kui sa ise oled kõigest kurblik kuurike, aga su jalad on jumalikud



Kõrvaldad süüdistustesse ja etteheidetesse ja ohvriks kalduvalt inimeselt selle abituse ja saamatuse, mis teda paistab elus tagasi hoidvat. Õpetad talle, kuidas ta ise on oma õnne sepp ja iseenda parim sõber ja ainus, kes on ainsana võimeline teda ennast iialgi tõeliselt õnnelikuks tegema. Ulatad talle julgustava noogutuse saatel ohjad.
Saad enesenüpelduse meisterklassi. Kalduvus süüdlasi taga otsida ja neid siis needa - see ei kao nii kergesti kusagile. Aga nüüd, tänu kontrollkeskme sissepoole nihutamisele, pole süüdlast enam kaugelt otsida. Täpselt on teada see üks suutmatu sitapea, kelle tehtud on kõik halb, mis tema elus iial olnud on. Ta ise. Enda süüdistamist ja enesele ette heiteid alga - kolm, neli. Elus edasi minek, saatuse rooliratta taha istumine, härgadel sarvedest rebimine ja muu taoline võib oodata, enne kõike tuleb siiski süüdlased vastutusele võtta ja nad ära karistada.


Kuulasin vestlust pealt. Sõbrannad ilmselt, rääkisid tööpostil niisama juttu. Üks tuli lagedale ühe toreda asjaga, mis tal juhtumisi on ja see vajas kaasaelamist, sest nii tore asi ju. Teine siis vastaski seda toredat kuuldes rõõmsa hüüatusega: oh! meganorm ju!
Mega norm. Ülimalt harilik. Uskumatult usutav. Äärmuslikult keskpärane.

Lugesin mingite restoranide arvustusi ja keegi oli ühe kohta kirjutanud, et see olevat 'super romantiline'. Pidin jälestusjudinate pärast peaaegu telefoni maha pillama.



P5190152
käid metsas ringi vaatamas ja mets vaatab vastu
noh? oli asja ka või ema saatis?

Autot juhtides ja liikluses osaledes saab vihalahustumist harjutada mitu korda päevas. Keegi on sinu läheduses hästi jobu ja täiega loll ja sinna otsa veel ebaviisakas ja rämedalt hoolimatu. Vihastad. Aga sekund hiljem laekub pakiline reaalsus, et sa ei kohta seda inimest enam ja misiganes sinust tol hetkel paiskus, on õhku loobitud. Ja siis see läheb üle. Käed-jalad on juhtimist täis ka, pole aega siin mingite möödunud töllakate peale end raisata. See oli. Keskendugem sellele, mis on.

Aga kas sa tead seda momenti, kus maantee peal jääd kuidagi tobedalt mingisse sappa kinni. No ei saa mööda. Oli tempo, enam ei ole. On saba. Tee on täis ja kurvid ja asjad ja. Natuke aega kibeled seal, siis tekib hetkeks habras võimalus. Ja sa haarad selle. Lükkad suuna sisse ja gaasi põhja (võib-olla neljanda käigugi, saab äkilisemalt) ja keskendunud otsustava pilgu silmisse. Vrõnn vrõnn-vrõõõnnnnn. Napilt. Nii faking napilt. Said ette ja said mööda ja ei põrgand kokku. Haah! Veered, kodumaa avarused silme ees laiamas, ja muheled enda ette. Mina ja mu auto. Ma olen nii osav. Nagu arvata oligi. Ja mu auto. Mu auto on nii kuramuse hea. 
Aga sellest, kuidas kuni kaheksa inimest praegu su hellalt kinni püüdsid, kui sa, lapsuke, kalju serval ukerdades ennast peaaegu tappa püüdsid, sa ei näe. Kui paljud vastutulevatest autodest tee jäärde võtsid ja hoogu maha, et sa saaksid oma asja teha. Ja sina ei näe ju nende piduritulesid, kelle ette sa ennast sättisid. Üheks hästi lühikeseks hetkeks reageeris hulk võõraid inimesi sinu arutu märguande peale hästikoordineeritud elupäästjate koostööks. Maanteel surma saada vä? Mitte täna.


P5190166
üks laps küsis vanaema käest, mis selle lille nimi on ja vanaema ütles, et selle lille nimi on ära-mind-unusta. pärast küsis laps uuesti. mis lill see oli, kas tule-siia
tegelikult küllalt sama asi ju



Kuna ma pean täna terve päeva kontrolltöid parandama ja oma kostüüme kõpitsema, olen püsinud tegusana. Tegin kohvi ja niitsin muru. Vaatasin neljanda osa jumalaid ära (hea) ja pool juutuubi (meh). Ütlesin alkoholile ei. (Veinipakk keset tuba on üleni nagu: merlooo? Ja ma olen nagu: mkmm!) Magasin mööda oma maja ringi. Alguses oma voodis, siis diivani peal ka. Värvisin juukseid ja rohisin peenraid ja blogisin. Kütsin pliiti. Kui mul nüüd õnnestub end veenda, et ma pean üleni pean oma elutoa ja köögi väga kaunisti korda tegema enne pühapäeva, sest see on hästi tähtis ja kaalukas ja kooskõlas kõikide mu väärtustega ja üldse kõigega, mida ma iial oluliseks pean ja et see kõik omakorda tähendab midagi. Siis võib isegi juhtuda, et ma selle kohustuse suurusega silmitsi seistes isegi teen, mis ma esialgu pidin. Kuigi raske uskuda. Ma arvan, et üks kohv veel ja siis vaatab.

Huvitav, kas ma olen juba maininud, et sünnipäevaks kohvi küsimine on geniaalne mõte. Iga kord kui kohvi teen, vaatan neid kohvisid, mis mulle toodi ja tuleb meelde, kui tore see on, et on inimesed ja et nad tulevad, kui ma kutsun.

Selle raha lõpus on jälle nii palju kuud järel, et kui keegi mulle virtuaalse kohvi saadab, ostan leiba.

P5200191
vahtravalgus




Milliseid amatöörpsühholoogiasse kalduvaid teooriaid sa kuulnud oled ja kas need on sinu arust loogilised?
Mis on kõige tõhusam viis vabaneda harjumusest süüdlasi otsida?
Kas sinu vanaema teab, mis igasuguste lillede nimed on?

Friday, May 12, 2017

nägi unes taevalikku

P5010122
sõidad ükspäev lihtsalt mere äärde ära ja teekonna viimasel sammul on taoline sild ja värav
et kohe oleks. mindud

Suurema osa oma ärkveloleku tundidest veedan multitaskides. Arvukalt asju on alati korraga käsil. Kõik muidugi teavad, et mitut liini korraga töös hoides paralleelselt rehkendades samal ajal enda jagamine rohkem kui ühe tegevuse vahel, ei ole tõhus. Pole efektiivne ja ükski ei saa seejuures talle väärilist osa minust. Aga mida paljud ei tea, on tõhusa rööprähklemise mõistlikud meetodid. Kuidas kogu selle protsessi osas arukas olla. Kuidas valida need asjad, mida korraga samal ajal üheaegselt korda saata. Ja ma olen siin, et anda teile kogemuspõhist nõu. Jäta asjad tegemata. Ära lihtsalt tee neid. Lepi kokku ja anna lubadusi ja tõota sooritust. Ja selle aja vältel, kui sa võiksid täie tähelepanuga kogu ressursside varuga teha ühte või teist asjadest, ära tee kumbagi. Sest fakt on, sa ei saa mitut asja korraga teha. Pole mõtet elada illusioonides, onju. Aga sa saad väga hästi mitut asja korraga vältida. Rohkem kui ühte kohustust edasi lükata. Tervet trobikonda ülesandeid isegi mitte alustada. Kuni asjade üldsemitte tegemine tuleb loomulikumalt välja, kui nendega tegelemine, ei saa keegi ka öelda, et mõni asi on poolikult või kuidagi hajusalt või eemalolevalt tegemata. Kõik saab täpselt sama suure hoole ja täpsusega unarusse. Nii tõhus. Vägagi efektiivne. Üleni laiahaardeline. Uskumatu. Selline võimekus.
Registreeri end õppeainetele, mille loengud toimuvad igal nädalal samal ajal. Veeda igal nädalal see poolteisttund puhkeruumis või kohvikus midagi muud ja tervenisti kõrvalist tehes. Kahes kohas korraga olla pole füüsiliselt võimalik, kõik teavad. Aga on sama vältimatu tõde, et on võimalik olla kahest kohast korraga täiesti puudu.
Hakka käima rohkem kui ühe partneriga. Tõota ja väljenda tulevike osas taolisi hellusi, millede edasiandmise jaoks kuluks sul vähemalt kaks kui mitte rohkem eluaegasid. Siis veeda oma päevi ja öid hoopis raamatuid lugedes või iseend otsides. Sa ei saa kaht partnerit korraga õnnelikuna kütkestatult hoida. Aga sa saad kaht partnerit korraga alt vedada. 
Sünnita või hangi muul moel mitu last. Siinkohal võid vabalt valida, kas saad nad ühe sündmuse saatel või teed need asjad kuidagi kunagi järjest. Seejärel pane tähele, et tähelepanu, mida juba üks laps sinult vajab, on jäägitu. Aseta lapsed rämpstoidu või ekraani ette (väikese e-ga. Ära jäta oma lapsi kino Ekraan ette). Või varusta lapsed värvilise koliseva plastikuga. Ignoreeri neid. Kõiki korraga. Samal ajal. Tõhus. Ühtlane saavutamatus. Vau.
Ära sünnita ega hangi muul moel mitut last. Siinkohal võid vabalt valida, kas jätad saamata mitu last korraga või langetad otsused mitte saada esimest, teist või viimast last kuidagi aja vältel järjest. Nüüd. Iga ajahetk, mis sa kulutad millele iganes, on samal ajal ühtlaselt ka ajahetk, kus sa ei täida vanema ülesandeid. Mitte. ühelegi. lapsele. Uskumatu. Kui palju mittetegemist sinust pärineb. Missugune suurejooneline tulemus. Ma olen sinu üle uhke.



Siin võib korraks peatuda ka nendel inimestel, kes palju päriselt teevad ja palju jaksavad. Nad on tublid. Me peame neid imetlema ja nende üle imestama. Kui palju nad on ette võtnud ja kui paljuga nad on seotud ja kui lõpmata töökad usinad ikka. Pärast seda, kui me oleme ära imestanud, me anname neile andeks. Ja järele. Ja eritingimused. Ja leebemad reeglid. Ja osavõtliku mõistmise. Ei pea tähtajaks tegema, sa teed niigi palju. Ei pea igal koosolekul osalema, sa osaled niigi palju. Võid küll sellest ainult pool teha, selle hiljem teha ja selle tegemata jätta, ma tean, kui palju kui palju sa mujal ja muidu.
Ma vahel ikka ütlen küll, et kui sa tahad ahnelt kõiki asju kõiki tulemusi kõiki rõõme, siis sul ongi raskem ja siis sa mõnes mõttes võib-olla nagu pead ka rohkem. Nii lihtsalt on. Sa ise valisid selle endale ja ju sa teadsid, mis sa teed. Ma elan sulle kaasa, ei tunne kaasa. 
Ma vahel ikka nurun enesele kaastunnet ja leebumist küll selle arvelt, et mul on muudki ja teisigi ja seega üldplaanis ma olen iseenesest lillegi liigutamata (parimal juhul ühte lille liigutanult) juba jumala kiiduväärselt hästi ju.

P5070005
uus algus

Slämm läks pekki ja ma ei tea miks. Natuke oletan, aga pigem on selguseta müstika. Ma olin närvis ja ma olin jälle esimene ja seega veel rohkem närvis. Sisuline ettevalmistus oli tegelt põhjalik, aga see ei teinud millegipärast heaks eelnevat kaht magamata ööd ja üldist enesest väljasolekut ja sooritus kannatas. Ja kui minu sooritus juba kannatab, siis ta kannatab kummuleeruvalt kuhjuvalt üha ja üleni. Ma ju ise kuulen, kui halb ja seega seda halvem. Lisaks - mis kuradi publik see oli? Kes istub täiesti tuima näoga ja ühtlases hauavaikuses, kui mingi võõras pif hakkab mikrofoni täielikku pula ajama. Mis teil viga on. Kes suri? (ahjaa. õigusküll. juudid).
Ma natuke kadestan neid inimesi, kes saavad täie siiruse ja veendumusega midagi lõplikku lausuda pärast ebaõnnestumist. Nagu: ma ei kirjuta enam kunagi mitte ühtegi luuletust! Sest ma tahaks küll vahel lõplikkusi lausuda, aga kohe, kui ma hakkan, hakkan ma enda üle naerma. Mitte lõbustatult lustlikkult lapse-naerma. (Oh sind tobukest küll.) Vaid kibedalt ja üleolevalt. (Haah! Hea nali. Saa üle nüüd.) Niiet sellega on korras.



Kui sul on garaaž ja peale mootorsõiduki omamisele veel mõni harrastus, pole sul varsti enam garaaži. Sest see teine asi sööb ta ära. Nii hea ruum, valge ja majast väljas. Saab ehitada või lammutada või leiutada. Jõudu teha või jalgrattaid putitada. Maalida. Asju hoida. Sestnoh, ega see auto ka seal kogu aeg ei istu. Vahel istub ta väravas ja teinekord on sõidus või paranduses. Ja milleks hoida tühja ruumi tühjana, kui igasugune õhinapõhine ruumikasutusvajadus peale tikub. Mõne aja pärast auto sinna enam ei mahu. Kohe kuidagi ei mahu. Siis on sul kaks varianti. Leida, et sul polegi garaaži tarvis. Oligi üks nõme kasutus ruumile, kus saab hoopis ägedust teha. Nimetad selle kuuriks või laoks ja asi antsuke. Teine variant on endale uus garaaž hankida. Kusagil peab auto, vaeseke, ka ulu alla saama.
Edasise asjade käigu osas ma pole enam kindel. Kas on võimalik, et asjad ja harrastused söövad ühe garaaži ja siis on nad rahuldatud? Või on nii, et kui sa oled korra juba garaaži minetanud, siis nii hakkabki olema ja uu(t)e hankimine viib ajapikku järjest ainult suuremate töötasapindade ja rohkemate mahukalt haaravate hobideni.


P5040002
jälgin su askeldamist läbi mulla
hoian oma kadunud pilku sinu peal

Naabrite koer haugub mu peale, kui ma enda hoovis käin. Varsti lähevad hekid lehte ja siis ta enam ei näe ja saab rahulik olla. Tundub ebaviisakas siiski. Muarust proovigu olla ometi. Saagu üle. Samas jällegi. Minu kass vaatab naabreid sellise tülgastusest šokeeritud pilguga. Appppi. Missugusi võikaid vaatepilte olen ma sunnitud tunnistama. Täpselt kelleks nad end omaarust peavad. Mis õigusega.




Tuesday, May 09, 2017

aasta pärast ehk tudun ma õrnalt

P5010139
sääretiputagune

Lugesin Feministeeriumist lastevaenamise kohta ja jumala õige. On küll ära ammendunud need mulle-ei-meeldi-lapsed naljad. Ja on ühtlaselt nõme niisugust üleolevat vaenulikku suhtumist tolereerida. Eriti, kuna see pole enam ammu vaimukas. Oleks siis veel vaimukas, eksole. Ja noorte emade isoleeritus ja tõrjutus on minu arust nõnda valusad käitumist ja iivet ennustavad nähtused, mida ma üleni isiklikult väga tõsiselt tervenisti südamesse võtta oskan. On päevi, kus ma julgen isegi väita, et need pahased kulmukortsutused, mis sa kohvikus saad, kui su kolmeaastane end soliidse viisakuse saatel väljendada ei suuda, on täpselt see põhjus, miks Eesti naine ei sünnita. Boom! Saite. Ma tean vastust. Ärge enam küsige.

Mulle ei meeldi lapsed. Mulle koerad ka ei meeldi. Vähemalt sellest, et mulle lapsed ei meeldi, saan ma (halbu) nalju teha. Koerad ei meeldi kellelegi, see pole isegi naljakas. Mulle meeldivad mõned lapsed. Ja koerad. Keda mulle on tutvustanud ja ma olen näinud, mihukesed nad on ja siis nad on mõnikord mulle meeldima hakanud. Nagu mu oma laps ja mu mehe koer ja mu sõbrannade lapsed ja mu venna koer. Sõbrannade lastega on veel see lõpmata tore asi, et kui neist naised kasvavad, siis neist võivad saada omakorda sõbrannad ja see lihtsalt on lõputu rõõmumine, nagu sa võid ette kujutada. Ja koerad näiteks üldsegi ei ela väga kaua. Ei, khm, sorry. Ja koerad, mis on hästi kasvatatud hästi tšillid kutsad, on peaaegu nagu kassid ja kassid mulle meeldivad. 
Kui keegi ütleb, et ta tuleb grillpeole või sünnipäevale või külla ja võtab oma lapse ka kaasa, olen ma kohe ette juba mh. Nagu ma olen kohe ette juba mh, kui keegi ütleb, et ta võtab koera kaasa. Kui see koer või laps viimaks laekub, võib vabalt juhtuda, et ma tema osas ümber mõtlen. Sest oleneb, kuidas ta on ja mis ta teeb ja mis sellega kaasneb ja üldsegi. Ja küllalt tihti nii lähebki, et mõtlen ümber oma mh-id ja tegelt on üleni tore või tervenisti kahjutu. Kui keegi ütleb, et ta võtab tulles kaasa oma sõbra või trennikaaslase või peika või õe, olen ma kohe jei. Ja kui see inimene on viimaks saabunud, võin mõnel puhul ümber mõelda. Kuigi tavaliselt ei mõtle. Kui keegi ütleb, et ta tuleb veiniga, siis ma olen kohe jei ja midagi ei mõtle. Mis siin mõelda.

Mulle joodikud ka ei meeldi. Või kontsaga kingad. Või ülekaalulised mehed. Või magusad hapupiimatooted. Või õlu. Aga vahel ma teen erandi, kui osutub just teist moodi isend ja hoopis hästi ju.

R1-07647-021A
ni sügav

Et mis ma mõtsin. Et see ongi pask. Lapsega kusagil käia, sest kõik on su peale pahased, et sa üldse olemas oled. Ja mina olen osa sellest pasast. Ja miks ma olen osa sellest pasast. Noh, esiteks ma olen isekas tähelepanuhoor, kes ei talu, et kõik vaatavad ja o teevad lihtsalt normaalset oodatavat arenguteed järgiva väikelapse motoorika ja diktsiooni otsas. Sel ajal, kui mina olen seal kõrval väga vaimukas ja on veini. Teiseks teeb teatud puhkudel lapse või koera seltskonnas viibimine selle omaniku rahutuks ja närviliseks ja hellaks. Mis on igati põhjendatud. Inimesed kogu aeg kortsutavad sulle kõik oma kulmud, mingi hetk enam ei jaksa neile kena olla ja siis veel oma metsalist ohjata.
Aga kui ma kedagi väga armastan ja ta ütleb, et ta ei saa tulla, sest tal on laps, olen ma üleni väga pealetükkivalt ülevoolav: 'Mul on täiesti tervenisti kama, olgu sul või 101 dalmaatsia koera. Ma tahan sind näha, tule millega iganes, mis sul praegu on.'

Aga mu märkimisväärne valgustusmoment oli sellest, miks just emad ütlevad, et neile lapsed ei meeldi. Või ei meeldi ükski laps, mida nad ise pole välja pigistand. Või muud sedalaadi asja. (Peerud on nagu lapsed, ainult enda oma üle on hea meel.) Ja ma teen oma esimese pakkumise. See on 'ma pole nagu teised tüdrukud' sorti eneseesitlus. Paistab, et inimestele keskeltläbi tüdrukud väga sisukat huvi ei paku, vaja end sellest grupist välja arvata. Emadusega samuti. Ma pole nagu teised emad. Ma olen hoopis äge ja äkiline. Mul on hoopis teravus ja head naljad. Ma olen hoopis nooruslik ja kannatamatu. Ma olen vaba. Ma olen lõbus. Midagi taolist. Midagi, mida üks joonistatud kujuteldav stereotüüpne ema ei oleks. Ja isegi, kui ütleja enda meelest on olemas mitmetahulisi põnevaid ettearvamatuid naisi, kellel on muuhulgas lapsed, siis ühiskonna meelest ei ole. Suvalise võõra sind mitte teadva inimese meelest ei ole. Tundub, et kui sinu kohta kasutada ainult seda ühte infokildu, ema, on sinust tervenisti lõpmata valesti aru saadud. Sa oled midagi muud, midagi rohkemat, midagi paremat, midagi teist. sugust. Ainult rollile ei tohi taandada.

Ma lasen hea meelega end taandada mingile lihtsustatud rollile. Tantsija või luuletaja või õpetaja või blogija või tütar või naine. Aga kui mind hakatakse käsitlema ainult emana, on mingi nihelemine kohe. Viimasel ajal vähem, viimasel ajal on see naljakaski. Aga ma mäletan seda oma noorusest. Kui pealetükkiv oli vajadus kõigile näidata, et see ei tähenda, et mul laps on. Ma ei teagi enam, mida ma kartsin, et see tähendada võiks. Aga igatahes see ei tähendanud, et te teaksite. 

P4020062
täiesti lambikas

Mil määral on sinuarust demonstratiivne laste mitte sallimine mainekujundus, kui üldse. 
Ja kuidas sa püsid kena toetava julgustavana, kui kellegagi üha kaasnevad klähvivad vääksuvad tüütused?
Mis on need sinu rollid, millele su taandamine sind nihelema ajab?

Friday, May 05, 2017

a kas kevad sind ka ootas

P4250001
hakkab saama


Osaledes blogiauhindade asjal just selles kõige populaarsemas kategoorias koos nii poppide ja paljude poolt armastatud inimestega, pole mul isegi mingi koha lootuse haisugi. Lootus, see teatavasti haiseb, eksole. Aga ma panin mu kirja ikkagi, kuigi kuigi. Ja saab hääletada. Võtan lahkelt kõik hääled vastu, aitäh.
Lähen Tallinna sellele peole ka kohale. Põhiliselt selle pärast, et mul sai ükspäev tervenisti kopp ette mu enda kunagisest maailmakäsitlusest, mis kogu aeg ütleb: niu niu aga see on ju Tallinnas... Las olla Talllinnas. Ma võin Tallinna ka minna. Kui uuenduslik mõte, mis originaalsus. Niisiis iga kord, kui ma lähen mingi asja pärast, kuhu ma veits nagu tahaks minna, sinna kiirete ja kärsitute linna lissalt kohale, saan ma uuesti uueks. Ja hästi.

Ma natuke kardan lahedaid tüdrukuid. Ma olen nende kõrval alati luitunud lapiline ja narmendav ja pisike. Ja nemad on pikad ja siledad ja läikivate kõvade pealispindadega. Nemad astuvad pikkade jalgadega mööda maailma ja sellest üle ja üle. Mina ukerdan ja pusin ja löön ennast vastu asju siniseplekiliseks.
Ja see on naeruväärne. Kogu mu enesekuvand ja selle kallal nikerdamine, ma mõtlen. Kasvõi see, kui pikk ma olen, võiks anda mulle füüsilise vaieldamatu pärismaailma pidepunkte, et ma pole enam väikene. Näiteks meil on trennis üks tantsija, kes on nii pikk. Ja nii ilus. Muidugi on ta olnud titest peale tantsija ja siis ta liigub nagu temasse oleksid gepardid gasellidega kohe vabrikus originaalosadesse sisse ehitatud. Ja siis ta on sinna otsa nii noor (maitea äkki kümpa minust noorem) ja seega on ta ebamaiselt veatult prink üle kogu oma noore sireda ihu. Ja kui ma vaatan teda teisest saali otsast, kuidas ta lennult haarab koreograafiat ja kohe õige jalaga astub sellise enesekindluse ja täpsusega, teeb mu aukartus mind väikeseks paksuks ja kössi. Tegelikult ma olen enamvähem samade füüsiliste mõõtmetega, lihtsalt sitem algajam tantsija (ja mu silmanurkades on kurrud, kui ma naeran).
Et see on naljakas, kuidas enesekuvand enese keha kohta pealetükkivalt valetab ja laimab. Ja et huvitav, mis lugusid ta mulle veel on kokku luuletand. Ja mille kohta küll.


P5010150
peaks omale statiivi ostma



Ühes raamatus oli üks niisugune otsekohene ei-mingit-pullikakat moor, kes suheldes ei tegelend mingi tundlemis-juraga. Ta võis sulle teha väärtusliku isikliku kingituse ja selle niisugusel tõrksal kärsitul eemaloleval moel üle anda. Ja midagi tobedat enese kohta sinna juurde pomiseda. Nii, et need, kes teda tõeliselt tundsid ja teadsid, mõistsid ära, et see žest, just see, oligi helluse avaldus. Niisugusel okkalisel moel. Raamatutes ja filmides on taolised tegelased hästi välja joonistatud. Nende saamatus ja kohmakus tähtsate pidulike momentide peal ja selline natuke kentsakas tahumatus teeb nad ühe tähelepaneliku nuka alt hoopis läbipaistvaks ja nende esialgne pealiskaudsel vaatlusel paistev julmus ja jämedus saab üleni andeks antud. Nad tegelt mõtlevad head. Nad tegelt tunnevad suurelt. See on neile lihtsalt keeruline. Tunded ja lähedus ja. Me mõistame.  Selliselt esitatud tegelane tegelt armastab ja hoiab päris mitut inimest, kuigi ta on lõpmata isekas kontaktivõimetu ebasiiras värdjas, kellel puudub impulsikontroll. (Mingid näited mingitest ämerica sarjadest või filmidest siia vahele jätan lugejale iseseisvaks ülesandeks.) Välja mõeldud meelelahutuse lood on lihtsad lahti seletada.
Aga päriselt päris maailma inimestele me ei anna selliseid asju andeks. Päris inimene, kes on pigem tundesaamatu sitapea, ei saa sellise mõistmise ja kaasaelamise osaliseks. Sul ei ole aega seda kahte kaadrit ülenäideldud mikro-ilmet tema kohatu külmuse juurde mõelda, et ta tegelikke taotlusi aimata. Sa oled liiga hõivatud eneseks olemisega. Või millega iganes. Pealegi on inimesed, kes oma elu sitapeade hellast sisemusest räägivad, sageli mahamanipuleeritud ohvrid, kes ei taha oma positsiooni ses väärkohtlevas dünaamikas omaks võtta. "Te ei saa keegi aru, ta selle pärast käitus halvasti, et ta mind nii väga hirmus kalliks peab." 
Ja siis üldsegi, kui me läheme juba sellest jänese(või küüliku?)urust alla, et väljendatud julmus ja jämedus oma inimeste vastu ei tähenda seda, mida sa arvasid, et see tähendab. Siis sealsamas on ju võimalikkus, et see ajutine hellus või kohmakalt väljakukkunud harv tundeavaldus ei tähenda, seda, mida sa arvasid, et see tähendab. Et kui üht esmapilgul paistvat tõlgendust võib valeks lugeda, võib teist ja  kolmandat ja maiteamitmendat samuti. 
Ja mis siis üldse on, kui juba leidub asju, mis ei ole.


P4300049
ma ei tea, kui paljud üldse aimavad, kui raske on pildistada hämaras toas musta kassi



Kassiga elu. Üks päev ma nägin teda otse põrandalt ära söömas veel täiesti elavat ainult natuke patsutatud ämblikku. Mnäm, mnäm. Ja limpsis veel vurrudki puhtaks. Täna istub jooksva ämbliku ja minu 'siin, kiisu, vaata siin' osutamise juurde nagu kõige juhmim olend üldse. Ämblikuid ei sööda, naine, millele sa ometi küll viidata üritad. 
Ma tegelt pole ämblike vastu. Põhiliselt sest nad muarust ei tee midagi peale kohe tolmuste võrkude ja väga tagasihoidliku endaette sagimise. Aga kas poleks tore, kui elutoa põrandal oleks garanteeritud ämblike mittesagimine, sest mul on elamises selle vastu väga voolujooneline soliidsetes tumedates toonides vaikse töörežiimiga kiskja.


Slämm, nagu ma varemgi olen vist rääkinud, on niisugune ise oma luuletuste ette lugemise üritus, mis on oma ülesehituselt võistlus. Seal on reeglid ja raamid ja punktid ja žürii. Keegi ei istu patjadel ja kaminas ei põle tuld. On mikrofon ja kõlarid ja publikust vahelekarjutud hõiked ja naer. Asja, mida normaalsed inimesed peaksid oma kõige õudsema õudusunenäo ilmsiks saamiseks, teevad slämmidel esinevad inimesed vabatahtlikult. Loevad võõrastele inimestele kõva häälega ette asju, mida nad ise on kirjutanud ja ei ole veel kunagi avaldanud. Ja nad teevad seda reeglina korduvalt. Kuigi sesmõttes on lihtsam, et tavaliselt on need ettekantavad asjad kirjutatud-ki ette kandmiseks. Mitte sahtlisse, et järgmine nädal, kui vanemaid kodus pole, salaja kraanikausis ära põletada ja neist mitte kunagi enam kõnelda. Kuigi minesatea. Ma tegelt ei tea teiste inimeste loomeprotsessist.
Igatahes. Milleni ma jõuda tahtsin. Ma olen see aasta (jälle) Tartu luuleprõmmu finaalis ja mul oleks ilgelt hea meel, kui sa tuleksid. Jah, sina. Facebooki link kõigi vajalike koordinaatidega


P5010131
kõige kevadem







Tuesday, May 02, 2017

oma sild on kuningas

P4230069
ah ni romantiline

Sõidame algava päeva hahetuse valgel EMOst koju ja ma tuletan aja ja pea täiteks meelde oma enda keha suuremate vigastuste loetelu. See harilik seltskondlik saame tuttavaks ma-olen-ka-nii-palju-läbi-elanud vestluse loetelu. Suurte vigastuste nimistusse lähevad luumurrud, õmblused ja täisnarkoosid. Võib-olla suuremad põletused, armid ja haavad ka. Luumurde mul pole olnud. Õmblusi ja täisnarkoosi küll. Ja saan järsku aru, et mu enda keha tõsisemad sekkumist vajavad seisundid on selle pärast olnud, et mul on (toimiv) emakas. Ja kas pole mitte naljakas. See paljunemisvõime ja taastootlikkuse suutlikkus, mille eest ma peaksin teatud mõttes tänulik olema ja mille hoidmisest lähtudes ma peaksin oma valikuid tegema, on see sama asi, mis mind ennast lõhub. Mainid mõne vanema naise kuuldes, et oled aastaid pilli peal olnud ja saad kohe loengu sellest, kuidas too kõik asjad mus lõplikult ära rikub. Rikub ära täpselt mille? Mu võimaluse end surnuks sünnitada? Kõlab ahvatlevalt küll.

Teine traumade teema tähelepanek on veri. Mulle just hiljuti üks medõde rääkis, et mehed on küllalt tihti proovi andes ära minestanud või iivelduse üle kaevelnud. Või näiteks tead kuidas mehega koos elades erinevad maailmakäsitlused kohtuvad. Mina näen verd ja pööritan tüdinult silmi (noh jah, oleks võind ju homme alata). Tema näeb verd ja talle meenuvad seatapud või midagi muud sellist jõledalt ... verist.
Ja siia veel Palahniuki tsitaat, mis kõlab küll tabavalt, ma vist päriselt ei nõustu. Aga noh Chuck on ka (kõigest) mees.

(Tegelikult ma olen kursis küll, et ega menstrueerimine kohe verehirmu immuunsust ei anna. Üleüldse kõige esimene inimene, keda ma nägin vere pärast minestuse äärele minemas, oli üks mu klassiõde külaskäigul verekeskusesse. Kohta, kus veri on nii abstraktne eraldi asetatud kauge asi, et ma pean küll pingutama, et seda üldse verena endale mõtestada.)

P4210004
roosad tutsud

Kui palju peaks oma teksti ette targutama. Näiteks kui sa loed ette oma luuletust või hakkad esitama oma laulu. Mitut asja tuleks kuulajale enne seda selgitada. Või kas üldse. Ma saan aru küll, et teose saamislugu võib (su enda jaoks) põnev olla või sellele natuke nagu tausta tekitada. Või et teinekord on asi allegooriast nõnda tiine, et ilma labase lahtiseletuseta pole pööblil võimalik mõhkugi mõista. Sesmõttes nõnda kena sinust neid ka kaasata oma glamuursesse loomeellu. Aga teiselt poolt - võib-olla lihtsalt kirjuta oma luuletusse ja laulu sisse, mida sa öelda tahtsid. Või miks sa üldse kirjutad ja lood, kui sa tegelt tahad seletada. Võiksid hoopis blogida. 
See on luuletus sellest, kuidas ma olin kurb. Ma olen kurb... 
Järgmisena ma tahaksin lugeda luuletuse, mille ma kirjutasin ühel ööl, kui ma ei saanud magada. Ma ei saa magada...
Oma teksti juurde seletamist osavalt tehes saab muidugi vaimukas olla küll. Jutustada ette, et siin on luuletus lõputöö kirjutamise vaevast ja magamata öödest mahamagatud tähtaegadega ja rist ja vilets ja mure tulevikest ja siis luuletuse tekst on: vittu. küll. Või seesama häshtäägide lisamine, mis võib leidliku kasutamise puhul lisada konteksti, mis annab puändiväärse üllatusvau. Aga see on mingi teine mäng ühelt ja teiselt poolt ja omavahel mitte kokku kõlbavate asjade koosluses on midagi vaimukat lihtsalt. 
Lugesin kunagi intervjuud mingite ägedate noorte inimestega, kes olid teinud mingi ägeda filmi. Ajakirjanik paistis olevat just samal hommikul originaalsete mõtete allikast joonud, sest ühes kohas oma intervjuus palus ta autoritel filmi mõte paari lausega kokku võtta. Ja autorid oma kadestusväärses ülbuses vastasid midagi sellist: kui selle mõtte saaks paari lausega kokku võtta, me ei oleks teinud sellest pooleteisttunnist filmi.

Ja siis edasi. Kui palju peaks üldse seletama oma tegude juurde. Kui sa kedagi armastad ja sinna juurde kogu aeg talle seletad, et ja kas ja kuidas sa teda armastad. Võib-olla hoopis lihtsalt armasta paremini. Nii et ta saab ilma seletamata ka aru. Vähesema seletamisegagi. Või mis kahtlustava murega ma jälgin inimesi, kes käivad ringi ja sõnaohtralt selgitavad kõigile, et neil on maru hea tuju ja hästi rõõmus meel täna ja just selline heatuju rõõmusmeel on olla vaadake mind ma siin rõõmustan rõõm rõõm... Mis viga on, tibu. 
Või näiteks kuidas suur tähendusrikas hästi valitud südamest tulnud õige täpne kingitus ei vaja sinna juurde kaarti ega mingit targutamist. Lihtsalt. Annad üle. Säh. See siin on sulle. Ja kõik on öeldud. Aga tühise halvastivalitud kahtlase tõenäoliselt möödasihitud kingituse üleandmisel tuleb kingi saaja kinni võtta ja nõuda talt paigalpüsivat tähelepanu ja talle pikalt kõneleda poolteist eepost, kuidas sa seda kinki ikkagi valisid ja mis sa mõtlesid ja kuidas see on ja mida see võiks anda või tähendada või...

Kas sa saad pelgalt oma sõnadega oma tehtu õigeks täpseks heaks teha. Mitte et ma ütleksin, et sa oled siis tingimata teinud valesti mööda halvasti. Aga et paremakski. Ja kas su sõnades ikkagi on nii palju veenvust ja väge, et neist piisab su muu leevenduseks. Võib-olla võiks suure suuga punnitamise vaeva pigem suunata enda tegude suurendamisse. Täpsustamisse. 
...ja sõnu polegi vaja, höh höh. Tuli ära, eksole.


R1-07647-013A
alati mu beibi


Targad inimesed on muidugi kirjutanud, et armastust saab öelda täpselt käputäiel viisidel. Sealt võiks justkui välja lugeda, et igaühel on oma viis, üks kindel piiritletud talle arusaadav armukeel, mis tuleb teda armastavatel selgeks õppida ja siis talle seda teha. 
Ma rohkem tõlgendan seda nagu õpistiilide teooriat.
Oled õpistiilidest kuulnud, onju? Et lahendad alguses mingi lollaka isiksuse testi asjadest, mis sulle koolis meeldivad ja õppides harjumuspärased on ja siis pärast vehid ringi tiitliga Visuaalne Õppija või Taktiilse Õpistiiliga Indiviid. Mis tegelt on pigem mõttetu ja ei anna midagi peale tüütute enesekesksete monoloogide ja kõrgendatud ma-olen-eriline tunde. Kasu on sellest ainult selles mõttes, et kui sa oled hästi kursis suure müriaadi mitmesuguste õpistiilidega ja mingi asi vajab hädasti äraõppimist (või -õpetamist), siis tasub proovida kõigi võimalike nurkade pealt. Kirjuta ja vaata ja kuula ja tee läbi ja õpeta edasi ja katsu ja laula ja tantsi seda. Isegi, kui osa on ebamugavad mitte sinu kordumatule lumehelbe hingele kohandatud, vähemalt annab nende väljamõtlemine sügavama töötluse (mis muide on tõhus õppimisteooria) ja midagi ikka hakkab külge.
Ja siis ma mõtlen selle viie armastuskeele kohta umbes sama. Mitte seda lumehelveste mõnitamist. Vaid seda, et mida rohkem erinevaid viise, seda uhkem. Et kui mõtted on juba otsas, kuidas neid kolme kaunist sõna öelda ja tundub, et eriti ikka pole kohale jõudnud, siis tuletan (näppude peal) meelde, mis lisaks sõnadele veel olemas on.



Kui võrdse palga päev oli, hakkasid mitmel pool inimesed rääkima, et meestel tuleb lubada end mehena tunda. Murdsin mitu päeva pead ja püüdsin välja mõelda, mis asjad need on, mis võimaldavad mul end naisena tunda. Ja kas ma oleksin pahane inimeste peale, kes mulle seda keelavad. 
Paras pähkel, ma ütleks. Äkki võib-olla riided? Seda siis mul. Isiklikult. Mitte naistel üldiselt, eksole. Mulle meeldivad riided ja ma nendega teen oma naiselikkust ka muuseas. Kui keegi keelaks mul erinevate ilusate minu oma riiete kandmise ära, siis oleks mu enese naisena tundmine ka ühtlasi ohus? Või et siis ma hakkaksin seda väljenduskihku kusagil mujal ilmutama. Huuli värvima või lilli juustes kandma. Ma ei tea, eksole. Igatahes ma tean, et kui ma olen päevadläbi koos kellegagi, kes samuti kannab ilusaid mitmesuguseid erinevaid riideid, ei ole minu naiselikkus seeläbi vähem. Sest mulle tundub, et mu naiseks olemine ei ole defineeritud võrdlusena. Ma ei pea olema 'see naispool'. Aganoh. Ega keegi pole seda keelanud mulle ka veel siiamaani. Niiet minesatea. Mõne tüdruku kõrval olen ma küll end tundnud suure nurgelise poiss-olendina ja ainult teatud piirini rahul selle staatusega olnud.
Et jah nii võluvad me siinkandis olemegi. Tõsised poliitilised teemad ja mina hakkan urgitsema oma sooidentiteedis. Hea töö.


P4220031
klõpsisin MPT passimise kõrvale niisama ja selline riietusruumi XAOS


Kuidas sul selle naiselikkusega on ja kas seda saab ohustada või sind takistada seda olemast?
Mis puhkudel sinuarust tuleks enne sõnalise teose ettekandmist veel seletada?
Ja kui sa kardad verd, kas sa saad seda hirmu natuke avada või selgitada? Ma kohe huviga loeks.

Friday, April 28, 2017

Imetlusobjektil viibimine keelatud

Lahedatel inimestel on aega. Mitte selle pärast, et nad oleksid ebaolulised tegevusetud tolgused. Vaid sest nad on nii lahedad. Nii osavad ja leidlikud ja täpsed. Arukad ja sobivad oma ametisse. Neil on tuhat asja käsil. Aga nad on suutelised need tuhat asja elegantse randmeliigutusega õhku paiskama ja väga enesekindlalt naeratades kohvi rüüpama. Ja maru rahuliku eemaloleva mõtlikkusega läbi akna kevadtorme imestama. Sest nad teavad oma võimeid ja iseoma võimete piiritust. Joovad kohvi lõpuni, tassi kraanikaussi, tõstavad silme ette tikkuvad salgud tagasi sõlme ja haaravad täpselt õigel hetkel õhust taolise mängleva kergusega kõik selle, mis neil käsil nüüd oligi ja lasevad edasi. Niisugused on lahedad inimesed.
Mitte nagu sellised nõmedad saamatud kobad inimesed, kes ei saa hetkekski ühtegi oma käsil olevatest asjadest käest panna, kogu aja rahmivad ja rabelevad. Ja need asjad, mis neil käsil on, pudenevad sellest vaevast hoolimata ühe kuni seitsme kaupa kogu aeg käest. Ja siis ikka puruks ja porisse ka ju.

P4230082
sissetallatud teerada trepil



Kunagi ammu keegi väitis, et kui õpetaja näeb välja nagu ta oleks õpetaja, siis ta on halb õpetaja. Võib-olla tal endal olid terve elu pigem halvad õpetajad ja seega pole ime, et ta nii ütles. Aga ma võtsin selle omaks küll. Nii on. Kui sa näed välja nagu tüüpiline oma ala esindaja, siis on võib-olla aeg natuke midagi mõelda. Ma täpselt ei tea mida ja miks küll. Midagi igas tahes.
Näiteks mingil konverentsil või misiganes võõraste kenade haritud kainete inimestega tutvumise sündmusel ütles keegi mulle, et see pole üllatav, et ma õpetan. Sest sel inimesel olevat olnud samasuguse soenguga õpetaja. Inimene oli umbes minuvanune, seega ma oletan, et tema 'samasuguse soenguga' õpetaja pidi olema umbes kaheksa saja miljoni aastane krimpsus mutt. Kannab pärleid ja prillide nurkades on need kaelas kandmise ketid ja pidulikul puhul narmastega õlasall. Mitte et mul seda sorti muttide või nende soengute vastu midagi oleks. Aga mu tookordne väljakasvanud kahune veel õrnalt helerohelist värvi juus sai igastahes juurteni solvatud. Ema sul! Ma ei näe välja nagu su kunagine õpetaja. Mina olen hoopis äge.



Teine on see, kui inimesed ütlevad, et mulle peale vaadates üldse ei arvaks, et ma matemaatikat oskaksin. Noh, esiteks ma ei oskagi. Teiseks omal sul on juhm nägu peas. Võinoh. Tähendab. Khm. Võib-olla see, mis siin mõelda tuleks, on järgnev: Kuidas elada oma elu nii, et teiste inimeste paikapanud jätaksid sulle ikkagi võimaluse ise oma paika valida.

R1-07647-028A
niimoodi jaksab oodata küll



Minu ümber on viimasel ajal staatilise elektri kogunemispaik. Jah, ma olen kuulnud küll, et antistaatik on olemas ja tean, et naturaalsest kiust kangad maandavad need osakesed osavamalt ära. Aga see on juba jumala õudne. Igal pool praksub ja särtsub ja lendleb ja hoiab halvasti. Kannan küll võimalikult lihtsakoelisi asju, aga midagi on ikka sünteetiline. Rääkimata keskkütte ja vaipkatetega kontorist. Rääkimata mu eriti fääntsist i(r)oniseeritud bambus-juukseharjast, mis paistab olevat särtsakaimate asjakeste esinaine. Ja tegelikult ju on õues vihmasid sadanud ja mu naturaalsest puidust valmistatud maja on endise ürgjärve koha peal oja ääres ja nii edasi. Ei tohiks üldse sellised mured mind vaevata. Aga näet. Hakka või mingit teaduskauget müstikat siit välja lüpsma. Mis värk nende laengutega viimasel ajal ometi on?


Meil on kombeks, et kui kõht on täis, siis hea laps ütleb 'aitäh' ja siis söögi valmistanu ütleb talle 'hea laps.' Mõni päev on nii, et ma olen üleni hajevil ja peadpidi kuratteab kus, kui laps ütleb söögi eest aitäh. Siis ta köhatab paljutähenduslikult ja küsib kogu oma kaheteistaastase ninaka enesekindla üksiklapse nõudlikkusega: emme! kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?! ma ütlesin aitäh.
Mis kohustused sulle kaela langevad, kui sa kelleski tänu põhjustad.


P4230086
paremalt paistab peale


Keelatud asjade tegemine on hästi magus, sest neid tehes sa kogu aeg kuulad, kui väga sa tahad. Sest võiks ju mitte teha. Sest esiteks ei tohi. Ja teiseks ei peaks. Ja kolmandaks üleüldse võib sellest pahandusi tulla. Niiet peaks ikka järele mõtlema. Igal hetkel kogu aeg kaaluma, kas peaks hoopistükkis järele jätma. Kogu aeg kuklas küsib üle ja üle, et kas sa päriselt tahad seda teha. Tahad päriselt? Oled sa kindel? Aga nüüd? Aga praegu? Ja niisiis sa tead kogu aeg, et sa tahad. Või sa ei teeks, eksole.
Teiselt poolt jällegi on hea juba tehtud keelatud asjadest niimoodi mõelda. Sesmõttes, et ega sa loll pole. Et endale riske ja ohte kaela tõmbad asjuga, mida sugugi ei tohiks. Mingi seletus peab olema, miks sa nii idiootseid riskantseid toiminguid oled ette võtnud. Oh! Hea mõte! Äkki on asi selles, et sulle jubedalt meeldib ja oli maru hea. See on hea seletus. Huh. Napikas, eksole. Korra juba tundus, et sa oled iseendale ebaloogiline. Aga nii on kõik kenasti kooskõlas.

Ülakorruselt kostab selline krigin ja kolin, et ma mõtlen eiteamis. Lähen sinna ja küsin, mis toimps. Selgub, et laps on ära lõhkunud tooli. Mis ei pidandki tema tool olema ja mis muidugi ei talu kõõlumist ja on üldse mingi sääst-puiduliim-nikerdis, mis tuli seletamatu boonusena kaasa sellele lauale, mis ma tuhat aastat tagasi oma esimese päris palgaga ostsin. Kuid siiski. Võtan tooli ja tulen tüdinult alla. Asetan ta etteheitva ülereageeriva žestina keset elutuba ja nõuan mehelt: vaata nüüd seda tooli. Mees vaatab ja ei ütle midagi. Mõne aja pärast tuleb tuppa kass. Kõhutab, karvased tagaliigesed püsti, keset elutuba toretsevale toolile. Sest ta on kass ja see tool ja see on keset tuba ja seega ilmselt. Mees liigub mööda elamist üleüldse nagu tüdinud tiiger, kellel on tuumapohmell, aga millegipärast võtab ikkagi kööginurgast selle järve äärest toodud pika kuivanud kõrre ja istub kassi kõrvale põrandale temaga mängima. Ja kass ajab oma vurrudpadjad prunti ja sahmib saamatult kõrretutti jahtides. Ja põselohud. Ja tegelikult ju hästi.

P4230083
aga mitut maailma sulle siis vaja on




Käisin ühel asjal riidepuu ülesandeid täitmas ja tõsiasjad jätkavad tõele vastamist. Modellitöö on peaaegu terves ulatuses passimine. Passimine meiki oodates ja passimine, kuni keegi tuleb või läheb. Passimine soengut oodates ja passimine riideid proovides või proovimist oodates või kuni mingi asi algab või lõppeb või tuleb või läheb. Passimine. Glamuurset sähvivate välkude rambivalges kõigi hindavate tähelepanelike pilkude keskpunktis olemist on seal ajaliselt nii habras kohemööduv moment, et on parem, kui sul on hea tiim, kellega passimine on äge. Mis mul oli ja hea.
Teine tõsi on meigikunsti ime. Kui kogu aeg käia nii lageda näoga ringi, et isegi vistrikud tunduvad nagu sobimatult ülepakutud liialdus, on üks tagasihoidlik profimeik nagu totaalne meik-over.


Thursday, April 20, 2017

kui me oleme joonud šampanjat

R1-07647-029A
päike ja punased tellised


Kui laps kaebleb, et tal on igav, siis on kõik korras. Kõht on täis ja tuba on soe ja kusagilt ei valuta. Igavust ongi lapsele vaja, et talle saaksid huvitavad mõtted tulla ja niisama tegevusetult vahtimine on vaimsele tervisele igati hea. Või soovitada tal tuba koristada või kohustuslikku kirjandust lugeda - kohe tekib poole huvitavamaid tegevusi, mida ta selle asemel tahaks hoopis teha.
Kui mina kaeblen, et ma ei jõua kõiki asju, mis ma tahaksin jõuda, siis kõik on korras. Mul on uudishimu ja huvi ja isu asjade järele. Hea seegi. Praegu igasuguste kevadiste sündmuste kavu vaadates ja kontserdid ja festivalid ja muu taoline... tekitab tunde, et ma peaksin töölt ära tulema ja lapse ära kinkima ja trenniskäimisest loobuma, et ma jõuaksin pooltelegi asjadest, kuhu ma minna tahan. Sest mis mõttes mis kuramuse ebaõiglase valukaeblustes visklemapaneva julma maailma mõttes on Supilinnas näituse avamine ja vestlusõhtu Doris Karevaga täpselt samal õhtul. Või näiteks kuidas ma ei saa enam kunagi iialgi elu sees Head Read festivalile, kui ma just trennist ära ei tule, sest mu tantsukontsert on alati samal nädalavahetusel. 
Selleks ajaks, kui mul viimaks puhkus, on kontserdihooaeg läbi ja kõik need näitlejad, kes kihlveo kaotasid, hakkavad rändtsirkust ja janti tegema kõigis neis mega romantilistes Eesti linnades ja super looduskaunites paikades ja ök. Kõrgkultuuritu summer ja solk. Ja häda ja vilets ja linnatänavatel uluv kurblik viisipidamatu tühjus.
Okei. Hea küll. Folk ja Suure-Jaani festival ja võib-olla isegi Augustibluus.
Kuid siiski. 

Võib-olla on (väikeste asjade pärast) kaeblemine üldse universaalne märk heast elust?

R1-07647-030A
kohevad taevad


Ma ikka ei usu seda seletust, et armumine on ainult sugutegemiseks olemas. Kui su äkiline pealetulev himu kellegi võõra veetleva ihu vastu oleks kõigest loomaliku kepi tarvis, sa ei laseks selle ihu külge kinnitet kärsal kordagi sõna võtta. Ei annaks talle võimalustki midagi (lolli) öelda. Ajaksid asja ära ja läheks tagasi omade hulka. Aga sa lased. Istud nagu lambuke, suu ja silmad pärani, ja kuulad igat tema sõna igat tema mõtet igat tema soovi ja unistust. Hõõrud ennast üle kere sisse tema olnud ilusate ja valusate aegade tuhka ja limpsid pärast aplalt näpudki puhtaks. Selline isu kellegi teise sisemise sisu järele. Ja alles siis, alles pärast kõike seda nööpidevahetamist ja salajaste ainult valitutele lubatud nurgataguste siledaksnäppimist kukud tittesid meisterdama. Ja ära tule ütlema, et see hinge sisse pugeda tahtmine aitab sul temaga oma kutsikaid pärast kasvatada. Sellest ei jagu. See läheb nii palju kiiremini ära kui ükski kutsikas, mis sa temaga valmis meisterdada jõuad. Sellel imelikul himul peab mingi teine põhjus olema. 
Või kas keegi tahab tulla ja väita, et armumine inimeste vahel, kes kuidagi ei saaks omavahel bioloogilist järglast toota, on mingi kogematajäänud veider rudiment? Üle aru? Niisama kogemata jäänud, ilma asjata. Ma ei usu. Seal peab olema mingi teine mõte sees, et me armuda saame. Tahtmine sinna juurde kutsikaid teha on ise võib-olla veider jäänuk-rudiment. Armumine ei ole laste saamiseks. Kusagil on meie asjade mõistmises haigutav tühimik, millest me aru ei saa. Kosmos või oma arust maru vaimukas Jumal või midagi sellist, mida ei või veel seletada... Või lihtsalt et igaühel oleks vahepeal teisest inimesest korraks ilgelt hea ja selle juhusliku seletamatu hea lootuses hoidud päriselt metsa ära minemast. Nagu korra kasiinos võitnud sõltlane muudkui käib seal. Või nagu vahel harva facebookist laigi või külmkapist kohukese leidmine tekitab tahtmise sinna aeg-ajalt ikka uuesti vaatama minna.
Kui palju meil on omadusi, mis takistavad meid lihtsalt üksinda metsa ära minemast. Ja kas see on feature või bug?


P4100023
alguses ma vaatasin seda ja mõtlesin, et mida. aga siis sain aru
mõni kord on küll nii, et peab küllalt sügavale kaevama, et jõuda just selle kohani, mida sügada



Üks inimene tõstatas küllalt ammu teema, et mitu protsenti oma sissetulekust peaks igaüks andma heategevuseks ja kas see protsent hakkab olema nullist suurem alates teatud jõukuse tasemest. Ja mis see jõukuse tase siis oleks. 
Vingerdasin mis ma vingerdasin teemast kõrvale. Püüdsin väita, et ma teen vahel inimestele lõunaid välja ja teinekord ostan sõpradele kohvikoort. Jõudsin ikka sinnamaale, et ma vist peaksin heategevuseks andma. Raha või midagi. Et minu arust on nii õige.
Ja eks ma siis olen hakanud andma ka. Laste ja peredega seotud asjadele. Loomad on nunnud küll, aga mulle tundub, et juba olemas olevate inimeste ja nende elude tulekahjude leevendamine on tähtsam.


Inimesed muudkui tahavad oma töö ja loomingu ja sotsiaalelu suure kaarega nurka puruks visata ja hoopis ise oma kõhu sees tittesid valmis teha. Kohe meelega. Ja ma vaatan neid imestusega. Kas meil on siis tittedest puudus? Kas on liiga vähe tittesid siin ilmas veel? Kas ei võinud võtta mõnda kasutatut, miks sa kohe uue pidid tegema? Vaatan noorte ilusate edukate rikaste inimeste seltskonda, kes kõik on oma värskeimad isetehtud tited kaasa toonud (ja need vääksuvad). Ja püüan ette kujutada kujuteldavat aega, kui vähemalt ükski lastest on võetud. Valitud, mitte tehtud. Antud juba valmis kujul, lisa ainult kodu ja vanemad. Kas need inimesed peaksid selleks olema veel rikkamad veel edukamad veel ilusamad, et seda teha? 

Ühes sarjas, mis me hakkasime vaatama (sest tuleb välja, kui sa oma elukaaslasega sarju vaatad, pead sa sellest inimestele kõnelema, et nad teaksid, täpselt kui täisväärtuslik), on üks eriti snoob kõrget klassi külma südamega mutt, kes lapsendab Koreast lapse. Mingil veidral oma perele näitamise põhjusel. Ta kannab selle igatahes väga veetlevalt välja. Nagu ta kannab väärikusega välja kõik muu, mis tal on. Näiteks ilmneb, et see laps sobib iga outfitiga ja kui sellel on taskutega jakk, pole sul käekotti kaasa tarviski.


P4050008
suvakas kuusehekk. see tamm


Võib-olla selle heategevusega või jõukusega seotult ka. Missugust graatsiat ja väärikat armulikkust tuleb üles näidata inimestel, kellel parajasti väga hästi läheb. Ühelt poolt selle pärast, et nii ongi ilus ja hea. Ja teiselt poolt selle pärast, et kinnitada ümbritsevatele kadetsejat vaatlejatele, et sul tõepoolest lähebki väga hästi. Keegi tuleb abi paluma, ei hakka ahnelt oma asjust kinni: kasige minega, mul omalgi vähe, ma pole mingi heategevus teile. Vaid lahkelt naeratad ja leebelt kogu iseenesestmõistetavusega lausud: aga muidugi. Või nagu üks noorena nohik olnud ameeriklane ütles, et põhiliselt sai ta ikka peksa mitte kõige lahedamate populaarsemate laste käest vaid sellelt rabelevalt keskklassilt.
Ma natuke vist ka mäletan, millise šokeerivalt loomuliku sundimatusega olid väga väga lahedad lapsed minu vastu pisteliselt kenad (ja muul ajal ignosid). Ja kui kenad nad siis olid. 

Või see teine arutluskäik. Kui keegi sinu lähedal on aeg-ajalt veits hädas ja sa teda aitad, siis ta jääbki sinu külge rippuma ja siis sa peadki teda kogu aeg aitama ja ta ei saagi omale jalgu alla. Ja pärast sa kannatad. Ja seega ei tasu inimesi aidata. Vaadaku ise. Peab ettevaatlik olema. Muidu käid nagu mingid puugid küljes ja hiljem on neist raskem lahti saada. Parem sihukestele kohe alguses öelda, et sinu juurest ei saa midagi.
Et kas keegi päriselt teab mõnd sellist juhtumit, kus päriselt jääbki külge rippuma? Kas tegelikult käivad asjad nii? Ja ma ei mõtle hüpoteetilist juhtumit või niisugust 'juba kaks nädalat' laadi olukorda. Kohe päriselt. Sest minuarust on see just niisugune hirmutusjutt, mida veits vaesed rabelevad inimesed räägivad ja sellega oma positsiooni kinnitavad.

Et kui korravalvurid ta koos kõigi su hõbenõudega sinu ette tassivad, kas sa siis rõõmustad teda nähes, sest küünlajalad ununesid ju kaminasimsile?


P4020122
lihtsalt


Meil on kevadises kavas üks veiniga tants, kus on vein. Eksole. Tantsijatel on kogu tantsu jooksul käes klaas punase joogiga ja sellest klaasist aeg-ajalt rüübatakse. Kuigi põhilise aja tehakse üleinimlikke kauneid vigureid torsoga ja klaasist, mis on käes, ei lähe seejuures tilkagi maha ja see. on. hämmastav. Tantsi teinekord täis tassiga ja küll siis näed. Ma ise tegelt kontserdil seda tantsu ei esita ja seega selle tehnikat keegi mul enam ei viimistle ja ma tegelt seda oskama ei peagi. Aga ma kodus ikka vahel harjutan seda ka. Mis viib muidugi selleni, et ma jõin õhtul veini, sest ma pidin ju tantse läbi tantsima. Tõsine asi. Vastutustundlik värk. Peab end vormis hoidma. Keegi ei oska kohe, kõik peavad mitu korda proovima.

Wednesday, April 12, 2017

ilma lisatud suhkruga

P4020051
valgus paistab higise kirikuakna taga sammaldunud kivimüüridele peale



On tervenisti naeruväärne ja totaalselt tobe, kui hõivatud ma olen olnud. Kui palju mul on teha ja samal ajal kui palju on tegemata ja ootab tegemist ja mis kõik peaks olema juba ammu ilma teht. Ja kui vähe kasu ja rõõmu sest kõigest on.

Täitsin emotsionaalse enesetunde küsimustikku ja leidsin, et selle peaks paaritama vastava teise küsimustikuga. Näiteks: "Palun hinnake, kuivõrd olete viimase kuu jooksul tundnud: lootusrikkust tuleviku suhtes; võimet rõõmu tunda; rahu või kannatlikkust; muretust paljude asjade pärast; rõõmuhood, mille ajal esinevad südamekloppimine, õhupuudus, minestamistunne või muud nauditavad kehalised nähud; puhkamine taastab jõu; rahulik, katkematu uni..."


Või näiteks üleüldse, kui ülesanne on hinnata, kui sageli mõni järgnevatest seisunditest on mind häirinud. Aga mis saab, kui kartus avalikus kohas minestada või korduvad surmamõtted mind sugugi ei häiri?


P4040167
miisul on kapis mõned miipsud



Vanad inimesed, eriti hariduses või noortega töötavad, ikka vahel ilguvad, kui vähesotsiaalsed on noored ja kogu aeg ninasidpidi oma nutiseadmes. Siis nad heidavad liigse hingeldamise ja ähkpuhkimise saatel omaarust maru head nalja, et mis sotsiaalmeedia, see on ju puhta antisotsiaalmeedia, heh heh. Sest kui sa istud kellegagi kõrvuti, aga tekstid kellelegi teisele, kelle kõrval sa ei istu, siis sa teed valesti. Kuidas sa julged. Siin sinu kõrval sinuga samas ruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid ja suhtled kellegi teisega, keda siin ruumis isegi ei olegi. 
Tahaks järgmine kord mõnd taolist noored-on-nii hukas monoloogi torkida erinevate küsimustega tema sõpradest, kes praegu on onlain ja saavad tolle hädaldaja poolt samal ajal täiesti ignoreeritud. Mitu vastamata meili sul on? Kas sa tead, kui paljudel inimestel on hetkel sinuga FB vestlus lahti? Millal sa viimati oma skaipi kontrollisid? Kui antisotsiaalne ja otsast ebaviisakaski. Kuidas sa julged. Istud siin ja räägid minuga, kui virtuaalruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid.


Ahvatlevaid mõttemustreid, kuhu kogemata laskuda, kui endal silma peal ei hoia. 
Te kõik peaksite mulle hoopis tänulikud olema. See käib nõnda. Kõigepealt tee midagi kellegi teise heaks. Pole oluline, kas ta on sinult seda palunud või kas sul on mahti vahtima jääda, kas see talle midagi head päriselt kaasa tõi. Lihtsalt tee. Midagi head. Kellegi teise heaks. Siis sul on nagu krediiti. Siis, kui ühel päeval osutub, et sa oled mõne muu asjaga äpardunud või natuke alasooritanud ja vastavad etteheited, saad selle trumbi välja tõmmata. Aha! Pärast kõike seda, mida ma teie jaoks teinud olen! Te peaksite mulle hoopis tänulikud olema. Te isekad jõhkardid, kui palju ohvreid ma olen teie nimel toonud. Kui palju pisaraid valanud ja valu kannatanud. Kui palju... Noh jah, siin saad ise lasta enese üleskruvimise erutusest kohalelendavatel sõnaosavuse muusadel üle võtta ja tulistada kõik, mis torust tuleb.
Teine ahvatluste auk, kuhu ma kogu aeg laskun, on mu probleemilahendaja bugi. Mõtlen-mõtlen, murran pead ja mudin sõrmi. Mis teha, et seda probleemi lahendada. Mida teha. Ja siis äkitsi! Hakkab terendama silmapiiril lahendus, mis on gi see. Nii saabki. Kui lihtne. See lahendabki ära. Seda ma tahangi. Noh jah aga kui ma seda lahendust lähemalt vaatan, siis see ütleb: "teised inimesed peavad muutuma." No kurat. ja põrgu. maivõi. Kuidas me jälle siia jõudsime.


P4020130
sellist värvi pehme




Uuesti läbivalt mitmel rindel elan ma jälle läbi, kui tihedalt täidetud mu elu on pidevalt. Ühe riiuli tühjaks ja puhtaks tegemine ei too kaasa üht tühja puhast riiulit. Üsna pea leidub sellele rakendus ja kuigi elamisest sai välja heidetud kümme kotti kasutut, on ruumi täpselt sama palju (või vähe) nagu ennegi. Ühest kohustusest loobumine ei vabasta päevakavas või nädala kalendris aega. Üsna pea on selle koha peal need teised kohustused, mis seni olidki, lihtsalt rohkem laiali laotatult. Või uued kohustused, mida saab nüüd ju kerge südamega võtta, sest ma just tegin ju ruumi omale. Isegi, kui ma annan järele tubade koristamise või pesu sorteerimise või konstruktiivse kasvumeelse tagasiside kirjutamise pealt - mul on ikka liiga kitsas ja liiga kiire. Kogu aeg. Kui ma teenin rohkem, siis ma kulutan rohkem ja söön alati päev enne palgapäeva kartulit ja sibulat ämmalt saadud tasuta munadega. 
Hmm.. võibolla on siit koorumas mingi uus mõte. Üks kord mingil täikal oma kleite müüa üritades püüdsin selgitada ühele neiule, et 'mul on juba palju kleite' pole mingi argument. Eesmärk ei ole saavutada optimaalne kleitide arv. Vaid optimaalne kleitide hulk. Hulk ja arv on siis omavahel erinevad selle poolest, et hulgas on iga element ka oluline, mitte ainult kogus. Igal sammul peaks püüdlema selle poole, et kleitide kollektsioon oleks võimalikult täpne ja teeniks üha paremini oma eesmärki. Sobimatuid kleite tõstetakse kaltsukotti ja sobilikke tõstetakse asemele. See on pidev kooskasvamise töö, mille reeglid ja vajadused teisenevad koos sinuga. Kui sa kasvad (vaimselt) välja neist üht sorti asjadest, annad need edasi ja hangid uusi, mis on sinu jaoks õigemad. 
Et võib-olla saab füüsilise ruumi ja ajagraafikuga ka sama teha. Mitte hoida kohustuste arvu püsivana või püüda kogu aeg lahti saada kohustustest, unistades mingist kujuteldavast vabast ajast. Vaid vahetada sisutuid või kasutuid või nõmedaid kohustusi järjest üha paremate vastu. Et kui sa ükspäev tunned, et nii fking kõrini on ühest ülesandest, oleks, et seda üldse poleks. Siis võib uurida, et mis see asi on, mis sa selle asemele võtad. Ja kui palju see sulle rohkem rõõmu ja tähendust ja mõtet toob.



P4020052
selline lustlikum kirjagarnituur suure-jaani kalmistul




Läksin pärast liiga lühikest ööd ja eriti pikka tööpäeva õhtul trenni. Parkisin auto ära ja pidasin oma peas dialoogi. Tead, millest mul kõrini on? Noh, millest siis? Kõigest. Mul on kõigest kõrini. Mürgiselt seda oma peas pomisedes ja oma kodinaid kaenlasse korjates astusin ukse poole. Tuleb trennikaaslane ja tervitab mind kohe mingi suvalise jutuga, millele ma vastan umbes sama suvalise jutuga ja siis me teeme korraks nagu mingit nalja või veits võtab muigama mingi asi ja kõik mu mured on nagu peoga pühitud. Täpselt nii kiiresti. Vähem kui viie sekundiga saab täielikust lootusetusest tagasi endaks. Ja kogu elevus ja ärksus, mida mulle tantsutrenni tarvis on, olid lihtsalt kohal.
Tulin koju oluliselt hiljem, kui olin plaaninud. Sõidu ajal hakkas kusagilt sealt teistpoolt kuud läbi eetri minusse peavalu. Täpselt nii tuligi. Külje pealt peast sisse ja vasardas seal. Hooti õnneks. Aga need hood olid küll sellised, et ma juba mõtlesin, kas ma olen nimeliseks avastajaks enneolematule migreenitüvele. Jõudsin koju ja ei jaksanud pesema minna. Keerasin end voodi ette vaibale kõveraks ja olin eeh. Tuleb laps ja ulatab mulle oma telefoni. Mu vend helistab. Tegelt mõlemad vennad korraga, tehnoloogia ime. Lihtsalt niisama helistavad. Ajavad juttu ja me teeme nalja ja igasugust niisama ja. Ma ei pidanud tol õhtul peavalurohtu võtma, sest elu läks kohe kõvasti kergemaks kohe.
Olin tund aega üksinda arvuti taga tööasju rabanud teha ja siis mööda maja tormanud, et kõik võtta ja viia ja tuua ja õigeks kellaajaks valmis. Koridori peal näen tuttavat ja mul on pea mõtteid täis ja tuhat asja vahemälus, niiet ma ütlen talle 'tsau' sel hetkel, kui tema ütleb 'tere'. Kiirustan mööda ja siis ühendab ära, et see kontakt, kuigi ta näeb välja oma ja põhjustab selliseid positiivseid assotsiatsioone, on tegelikult professionaalne kontakt ja temaga me ei ütle 'tsau'. Aga ma just tegin seda. Isver, kui lõbustav tobedus on mu aju. Lihtsalt hooti itsitasin enda üle järgmised pool tundi.

P4020046
sinine


There was an error in this gadget