Sunday, July 23, 2017

liiga kaua pole soovind

Kohv on minule tulnud ja kirjutamise aeg seega tervenisti käes.

P7220096
suvel telekas ei vaata

Miks meil on kombeks öelda, et aeg on käes. Eksole, käesolevad asjad on need asjad, mis on siin. Ja aeg on ju ideeliselt kogu aeg siin. Meil on siis nagu erinevaid aegu ja neil on võimalik vahet teha. Ei olegi kõik ühte nägu ajad. Ja on aegade ringinihkuv maastik, kus sa paikned, osa aegu on eemal ja osa on siin. Ja siis vahel mõned ajad on kohe eriti siin. Tulnud. Kohal. Kus nad siis enne ometi vahtisid? Või näiteks see tardumus, milles ollakse, oodates, et mingi aeg tuleks või jõuaks või saabuks kätte. Oota. Praegu pole veel see aeg. Nagu niisugune jões kükitamine ja voolude endast üle laskmine ja jõe sees juhtumisi triiviva värgiga nätaki! pihta saamine. Aeg tuleb.
Ühe kiirmoe vaateaknal oli särk umbes tekstiga "ära vaata tagasi, sa ei lähe sinnapoole." Mõtlesin, et peaks selle teksti kleepsuks tegema ja oma auto tahavaatepeegli kõrvale kleepima. Oleks mul sagedasti hääletajaid autos, oleks see komplektis mu sõidustiiliga juba otsapidi naljakas. Võõrad inimesed saamas miniatuurseid südareid minuga kohtumise esimestel minutitel - mis võiks olla lõbusam.

Ühe käsitluse kohaselt me oleme jõe peal ja triivime ise. Aga seljaga sõidu suunas. See, mis on ja mis oli, paistavad ilusti ära. Aga see, mis tuleb, mis saama hakkab, mis veel kordagi olnud pole, on tervenisti nähtamatu. Ilus kujund küll. Ja võiks rahulikuks teha. Sest pole justkui parata. Mis seal ikka väherda. 
Aga mind teeb ta rahutuks. Mulle meeldib kujutleda, et ma saan tulevikke kujutleda ja neid teatud versioonides ette näha ja sinnapoole rühkima asuda. Ma olen lausunud võlusõnu ja teinud enneolematuid ilmasid tõelisuseks. Ma olen teinekord asunud otsima ja siis leidnud ka. Ma ei tohi, ei saa, ei suuda lasta lihtsalt asjadel olla ja tulla ja minna. Ma tahan roolida ja rabeleda.


P7220090
miks ta pole helistanud

Üks eneseabiraamat, mida loevad lohutuseks inimesed, kes on sundmõtete ja ärevushäirete hoogude all lookas, soovitas mõelda oma sisemisest häälest kui kellestki teisest. Keegi teine, mingi sinu imelik sõber või kahtlane tuttav on sinuga kaasas. Ta kõneleb. Jutustab igasuguseid asju. See ei ole sina, kes sinu pea sees hakkab jaurama ja seletama ja arutlema ja ütlema ja mõtisklema ja laulusid ümisema ja rumalusi meelde tuletama ja olnud vestlusi läbi vestlema. See on keegi teine. See ei saa olla sina, sest sina oled see, kes seda märkab. 
Vähe sellest, et see on keegi teine. See keegi teine on ka maru tüütu. Kui tal oleks keha ja lõust peas, siis sa seisaksid temaga vastamisi ja käsiksid tal kohemaid vait jääda ja koju ära minna. Mismõttes me jalutame rahulikult rannas ja sa hakkad täiesti viisist mööda laulma mingi raadiohiti refrääni kahte fraasi. Ja ainult seda kahte fraasi. Okei, korra, kaks. Aga tundide kaupa järjest. Kes sellise värdja kaasa kutsus, jumalküll. Ma hakkan magama jääma ja tema on järsku: kuule, kuule, ära maga, mäletad seda korda kui ja ei tea mis see küll tähendas ja kes teab, mis edasi saab ja mõtleme ikka selle olematu võimatu situatsiooni tarvis ülereageerimise monoloogi praegu täies ulatuses välja!


Kuigi on kirjutatud, et ilukirjanduse lugemine leevendab neid levinud häireid paremini kui eneseabiraamatud, olen ma tuvastanud parema meetodi. Teised inimesed. Võib-olla see on mingi ekstravertsuse puhang jälle. See 'raamatud või inimesed' kipub selles kontekstis end kogu aeg näole andma ju. 
Mina ei saa raamatusse süveneda, kui mu tüütu sõber ei taha vait jääda ja kogu aeg seletab. Aga teine inimene. Mitu teist inimest. Võõras uus inimene. Appi kui tore. Kogu mu keha on sellesse haaratud ja mul ei jää ühtegi mõtet ega momenti üle, et oma isiklikkusega tegeleda. See on vaimustav. Muidugi uudsuse ja vahelduse janu jäävad ikka. Muidugi oleneb inimesest või tema kohalolu intensiivsusest. On inimesi ja seltskondi, mis üsna kiiresti tekitavad rahutu janu veel millegi rohkema põnevama haaravama järele. Ja siis hakkab muidugi see seletaja jälle seletama ja siis on jälle puuks.


P7210060
keda su loojangu leegid limpsivadki


Oli küll üks Ameerika kirjanik, kes sai hästi tabavalt sõnastada selle, millised inimesed on tema inimesed. Ma seda raamatut pole tervenisti lugenud ja võib-olla kontekst annab midagi juurde. Aga mulle tundub, et selles lauses on mingi tüdimus. Mingi paljunäinud olek, kus suur osa nähtust on liigitatud kusagile ära ja sellega juba ette enam ei vaevu. Üleolevus võib-olla isegi. Ei viitsigi enam igasugustega.
Mulle on mingi alandlikkus selles osas kusagilt sisse pekstud. Kui ma ka karjuksin välja, mis laadi inimestega ma iial kavatsen vaevudagi, tunneksin end mingil ohtlikul pinnasel. Mitte tervenisti oma sõnade taga. Ma ei tea ju. Ma olen varemgi eksinud. Teised inimesed on lõputu võimaluste ookean ja ootamatus. Mis ülbus peaks olema ühes noores inimeses, et ta võtab ja teeb teatavaks, et üleüldse on inimeste osas teatud sordid ja tema tarvis on küllaldane ainult üks neist sortidest. 

Aga samal ajal. Siiski. Ühes filmis, Anomalisa, oli küll üks teemasse mahtuv kujund. Kui sa pole filmi näinud, aga tahtsid, siis ma soovitan see enne ära vaadata, muidu ma spoilin.
Igastahes. See tüdimus ja väsimus inimestest, sest nad on kõik enamvähem üks inimene. Sest on ju. Ütlevad neid samu asju neis samades kohtades, kunagi ei üllata ja kuhugi ei küündi. Olles üht neist kohanud, oled samahästi kohanud neid kõiki. Kogu aeg uuesti. Samahästi võiks olla see inimene siin, aga vahet pole, võiks olla ka mõni teine, misiganes. Sellist tüdimust ma tean. Ja ma tunnen selle tüdimuse ära sellena alles siis, kui ma kohtan kedagi, kes on keegi muu. Midagi teist. Midagi uut. Selline kellegi muu ära tundmine. Inglise keeles oli see võluvalt eristuv ka. Et on just them ja siis on someone else. Ja noh rääkimata sellest terve ilma kaotamise kurbusest, kui see eriline silmapaistev Keegi Muu hakkab oma selgelt väljapaistva jumalikkuse alt ilmutama mingit tühist inimlikkust. Kui õudne. Kui üksildane.
Kui isekas.
Asetada end kõige keskele ja siis nõuda, et ülejäänu püsiks su meelelahutusena. Ja olla isiklikult haavunud, kui see igal sekundil sel ilmvõimatul tasemel su tarvis ei seisa.

Kõik, mis ma tahan, võiks mu tarvis seista ju ometi.

P7210054
merepoolne värav



Suvised asjad on saanud sündida. 
Olen metsas käinud ja seened sealt kaasa toonud. Suure jahtuva kivi peal loojangut vaadates soodushinnaga saadud vahuveini pudelist rüübanud. Meres paljalt ujunud ja näost ära põlenud. Rääkimata sääsepunnidest otsmikul ja kibuvitsakriimudest kintsul.
Olen folgi tarvis öömaja ja kohtumisi leppinud. Pika disainerseeliku pessupanemist edasi lükanud ja siidi kokku ostnud. Kulmud tumedamaks tooninud ja juuksed pusasse lasknud. Tantsulaagri asemel on see aasta trennihommikud ja maru mõnus ikka.
Isegi linna peal käisin litutamas ja üks kena võõras mees küsis mitmel kavalal veetleval ümbernurga moel mu numbrit ja ma ei saanud nii kaua aru, millest ta räägib. Nii ammu pole ette tulnud. Üleüldse - mida hakata peale võõra naise numbriga? Õhtuti purjus peaga helistada ja rumalusi rääkida? Samas mida mina ka tean noist asjust. Osa inimesi pidid tooli pealt alla kukkuma, kuuldes, et minul, tõepoolest minul ka, on elukaaslane. Huvitav, mis laadi inimeste puhul see siis oodatav oleks.

Ilm ongi imelik.

Monday, July 17, 2017

millest on tehtud väikesed blogijad

P7140091
no täpselt

Hommikuks oli tuba kuidagi imelikult krimpsu tõmbunud ja hapu näoga. Kiskusin lahti kõik aknad ja uksed, mis alumisel korrusel võimalikud. Ja kardinad eest. Siis selgus, et muidugi - peaaegu keset maja keskpunkti on talvemantlid nagisse kuhjunud ja kurjendavad sealt. Tõstsin kõik riidepuude peale esikunurka silma alt ära ja pesin nagidealuse seina puhtaks. 

(Laps tuli eile umbes südaöö paiku: kas me saame riisi teha? Kohe praegu tahad riisi? Ei, ma mõtlesin, et me täna sõime kartuleid. Ja makaronid ka just olid. Ja pelmeene. Niiet homme peaks riisi sööma. Okei, me võime homme riisi teha. Kas saab teha lehma lihaga?)

Niisiis pliidi alla tuli ka, saab kõik maja põhjalikult lõpuni välja hingata. Huhh. Ja lehmaga riis. 
See riisi juurde käiv hakklihakaste on mu baasretseptide juurestik. See on üks asjadest, mis ma teen oma signatuurtoiduna uutele sõpradele ja külalistele. Ja üks selline aastaid juba menüüsse kuulunud traditsiooniline tuttav kodutoit. Tema parimad omadused on:
- teda oleks küllalt keeruline tervenisti untsu ajada
- suhteliselt odav
- maitseb järgmisel ja ülejärgmisel päeval veel hea.
Riivisin kaks ja pool igerikku porgandit. Tükeldasin viis lopsakat üleküpsend tomatit. Hakkisin peenikeseks ühe sibula. Võtsin sõrmelülipikkusteks pulkadeks lahti kaks pisemat punast paprikat. Suure poti põhja natuke head õli, sinna sisse kohe sibul, hakkliha ja porgand. Soola ja heldelt musta pipart. Kaks julget näpuotsatäit seda üle aja läinud tšillipipart, mis mulle Taist kunagi ammu toodi ja mis nüüd nii hästi enam ei mõika. Võinoh, mõikab, aga kuidaskunagi. Leidsin külmkapist kolm väikest alamõõdulist küüslauguküünt ja pressisin need sisse. Minaeitea. Millalgi lasi hakkliha enesest vedelikku välja ja hakkas juba lihaselt lõhnama. Siis lendas tomat ja paprika sisse ja see värk podises seal. Millalgi mõne aja pärast, kui tundus, et tomatid on plödiks läinud, kallasin asja üle suure paki lahja vedela tomatipastaga. Ja kusagilt oli meile tekkinud päikesekuivatatud tomatite purk. Sealt hakkisin ka mingi 5-6 latakat ära ja valasin potti. Edasi tuli selline juhusmaitsestamine. Tüümiani lahkesti ja oreganot natuke leebemalt. Musta pipart veits juurde. Siis mingi hetk tundus, et asi on liiga vesine ja hapu, panin lusikatäie kakaopulbrit ja pooltesist lusikatäit helepruuni suhkrut. Siis vahepeal veel küüslauku. Siis pärast veel natuke suhkrut ja kakaod. Lõpu poole läks sisse suuuur purk kikerherneid. Ja päris lõpus, kui pott pliidi servale sikutet, kolm pisikest küünt küüslauku.
Riisi ma keedan umbes nii nagu makarone. Palju vett natukese soolaga potti. Vesi keema. Pestud-loputatud riis sisse. Siis segan ja maitsen ja kui tundub hambaga katsudes pehme, valan suure makaronisõela peale nõrguma. Kui vesi oli maru hägune, loputan kiiresti kraani all ka natuke.

Tegelikult on kikerherned siin mingi uus mõte. Vahel ma teen seda sama asja punaste ubadega. Või teinekord jälle valgetega. Või üldse ilma. Oleneb, kui palju ma viitsin lapsega vaielda kaunviljade kasust ja hästimaitsemisest.
Mõni kord on sarnast sööki tehtud ka ilma lihata. Kui kõik maailm on äkitsi tasuta suvikõrvitsaid täis, lähevad need sinna hästi. 
Vahel on inimesed öelnud, et noh, nüüd pane (hapu)koort ka ja ma olen risti ette lüües šokeeritult neist eemale taganenud. Brr...

Esinduslik telefoniga filtreeritud toidufoto ka.

P7140086
just niimoodi tahamegi vibuna üle vee ringutuda


Ilusate inimeste tolles romantilises tähenduses ärasebimiseks on nõuandeid rohkem kui murtud südameid. Ja nende mõttetult murdjaid kokku. Minuarust on kõige huvitavamad õpetused need, kus soovitatakse uue isendi poolehoiu saavutamiseks varjata, valetada, vassida ja tegelikkusest eksitada. Paista, et sa oled rohkem hõivatud, kui sa oled. Ära vasta küsimustele otse - hoia põnevus üleval. Naerata salapäraselt ja vihja ja hoia end üleüldse liigsustest tagasi. Las ta mõistatab, kas sa teda tahad või misse. Et teine inimene jumala eest ei teaks, et sa tema järele hull oled. Ja ärgem mõistkem nüüd mind tervenisti valesti. Ma üleni mõistan omakasupüüdlike inimmanipulatsioonide rõõmusid. Lihtsalt huvitav on vaadata, kuhu taoliste nõuannetega jõuda üritatakse ja kust inimesed võtavad, et taolised nõksud kestvale edule viivad.
Üks idee mul on. Et miks petlik peibutus ja kavalad krutskid on veetlevamad tõest. Sest otsekohene paljas alasti himude ja huvi väljendamine on teinekord olnud nii kohutavalt haigutama ajavalt vähe erutav. Nagu mingi klammerduja oleks. Nagu mingi labane ja ilmselge ja lihtne oleks.
Kuigi, eksole, on neid ka, kes soovitavad kohe otse välja näidata ja igal pool lehvitada infoga sellest, mille järel sa täpselt parasjagu oled. See tõmbavat ligi neid inimesi, kes tahavad sulle pakkuda seda, mida sa parasjagu otsid. Ja seejuures, pane tähele, ei tõmba see ligi mitte ühtegi teistsugust inimest. Aganoh. See alati ei töötavat ja inimsuhted ja nende komplitseeritus ikka tekitab vahel isu kavalamalt skeemitada ja oma tahtmine maailma käest arukuse abil välja pigistada. Sest mida ta on siis selline pipardav mõrd ja üldse sulle kätte ei anna, mis sa ilusti küsind oled. Maailm, ma mõtlen.

Niisiis. Teooria. Ma mõtlen, et kui tuleb otsustamise koht, kas julgelt välja karjuda oma soov kõigile (kaasaarvatud soovitule) või varjata ja mitmemõtteliselt vingerdada, siis tasub katsuda korraks ennast. Ei, mitte sealt. Vaid katsuda oma meeleheite ja optimismi tasakaal üle. Kontrollida, kuidas selle asjaga parasjagu on. Selle põhjal saab hulga otsuseid teha. Kui sa saad oma tahan-jah-tahan välja öelda optimistlikult elujaatavalt entusiastlikult ja rõõmu tõotavalt, siis ütle. Las terve ilm teab. Selles ei ole midagi piinlikku ega häbiväärset ja sa ei kaota oma näost ja mainest ega millestki niimoodi toimides. Aga. Kui sinu taotluses ja kihus on piisakenegi hirmu äraütlemise ees, meeleheidet ja enese äraandmist ja see tundub sulle nagu kalju servalt enese hirmutavasse tundmatusse heitmine, siis pigem hoia see enda teada. Keegi ei taha seda vaatepilti.
Miks mitte iga kord terve elu sama meetodiga minna ja ikka korrapäraselt enne oma järgmist käiku end katsuda (ei, jätkuvalt mitte sealt), on selle pärast, et inimese optimismi ja meeleheite staatused on erinevates suhetes ja eri päevadel erinevad. On inimesi ja hetki ja olukordi, kus ma saan käedlaiali rõõmuhõisetes tema poole joosta ja häbenemata röökida oma ilmatusuurest armastusest. Ja on neid momente, kus isegi käeselja riivamine õrnuse märgiks tundub nagu arutu enese surmaohtu asetamine.


P7060008
roosat tutsut

Nii nagu maailm vajab rohkem metafoore, kus on munad, on vaja rohkem õpetussõnu, mis tungivalt soovitavad end katsuda. Nõndaviisi on need asjad lihtsalt seatud.

Arvatavasti saaks optimism-meeleheite skaala järgi teha otsuseid ka muude tahetavate asjade saamise strateegiaks. Näiteks töökoht. Või sõbrad. Või tasuta jook. Või seltskond. Ja arvatavasti saaks end treenida oma tahtmisi väljendama rõõmu ja entusiasmiga ja üleüldse pensionile saata see keeldumisvalu ette ära reetev heidik. Samas - mitte kunagi välja näidata, mida sa tahad ja ikkagi oma tahtmist saada. Tundub ka nagu väärt oskus.


seoses sellega

P7140084
karamell

Seltskonnas vestlemine käib nii. Keegi jutustab midagi. Näiteks räägib, kuidas temal ükskord oli. Kõik kuulavad ja elavad kaasa. Naeravad õige koha peal ja teevad ahh või oh vahepeal. Vahele ei sega, vahelesegamine on ebaviisakas. Samal ajal, kui nad niiviisi kuulavad, ketravad nad oma peas omi seotud sarnaseid sobilikke temaatilisi kogemusi, et siis, kui tekib võimalus, ka jutustada, kuidas neil ükskord oli. Kui esialgse lugu saab jutustatud ja kokku võetud, püüavad kõik, kes vahepeal suutsid välja mõelda, mida järgmisena öelda, sõna võtta. Kes kõige täpsemini tabab ära eelmise ümberjutustuse lõpu ja kõige valjemini oma 'agaminul...!' ajastab, saab sõna. Siis kõik kuulavad teda ja tema jutustab ja kõik mõtlevad pingsalt oma lugudele. Võib nii teha, et kui üks on jälle ära rääkinud, saab keegi rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses mingi varasemaga. Või rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses viimatisega. Selle abil saab teema areneda ka, sest iga asjaga võib seostuda järgmine asi.
Vahel tehakse seda nii, et alustatakse hoopis sõnadega 'ah seepole veel midagi' ja jutustatakse siis parem ägedam ohtlikum naljakam võimsam lugu. Kui endal kogemust pole, on täiesti okeid ka teiste lood, mis on kuuldud või kõrvalt nähtud. Niisugune kõnekorra vahetamine on eriti erutav, sest selles on aktuaalsem võistlusmoment sees.
Näiteks võib nii, et sa jutustad, kuidas sinu kass mõnikord teeb. Siis mina jutustan, kuidas minu kass hoopis teeb. Siis sa jutustad uuesti oma kassist või näiteks tuttava koerast. Siis ma jutustan oma koerast. Siis sa jutustad koerast, kes sul kunagi oli. Siis ma jutustan lapsest, kes ka nii tegi. Siis sa jutustad mingist teisest lapsest. Siis ma jutustan ühest oma sõbrast, kes mulle seoses sellega meenus ja nii edasi ja muudkui. Vahel tekib vaikus küll. Kui kellelgi ei tule enam meelde ühtegi kõneväärset juhtumit. Siis on hea, kui kambas on mõni, kes oskab suvalisest asjast juttu teha. Nii saavad kõik hakata sel teemal lugusid meenutama ja rääkima.

Mõni kord, kui ma enam ei jaksa seonduvaid kogemuslugusid enam meenutada ja jutustada ja kuulata, hakkan ma ainult kuulama. Tähelepanelikult. Ja küsimusi esitama. Ja inimesest enesest huvituma. Eriti kahekesi vesteldes. See võib lõppeda mitmel moel. Teinekord tõlgendatakse seda rünnakuna. Tema elavalt vadistades: "noh ja siis ta teeb niimoodi, nagu tüdrukud ikka ja siis..." Mina huvitatult: "mida sa mõtled selle all - nagu tüdrukud ikka." Ja siis tema jookseb feministihäiret karjudes õuduses minema. 
Ma olen vahel proovinud ka empaatilist peegeldamist või täpsustavaid loosse puutuvaid küsimusi. See läheb noh kuidaskunagi. Selle piiri äratabamine on natuke kohmakas veel. Ei tohi liiga ligi tikkuda. Osa lähevad liiga nilbeks, osa ehmatab end lukku. Oma üleolevat muiet tuleb ka vaos hoida, vestluse juhtimine on hästi tehtud siis, kui keegi ei pane tähele, et sa seda teed.

P7100074
udu tuleb peale

Rohkem haritud seltskonnas ei ole päris sama moodi. Siis pole vestlemine kogemuspõhine lugude võimalikult kaasahaarav esitamine, vaid tsiteerimine. Inimesed on lugenud ja videost näinud ja kõnedest kuulnud. Õppinud. Saanud kusagilt kelleltki targemalt teada, kuidas tegelikult on. Ja siis nad räägivad. Õpetlikult ja targalt. Kuidas miski töötab, kuidas asju tehakse, millest miski tuleneb ja kuidas on tõhusam või targem või parem. Tegelikult. Päriselt. Tõestatult. Statistiliselt olulise erinevusega või kõrgema ennustusväärtusega. Teised kuulavad ja seavad kahtluse alla või lisavad juurde vastavalt oma lugemusele ja haritusele ja varempealtkuuldud tsiteeringutele. 
Sellistes vestlustes on isiklikud küsimused või teemaarendused räige reeglite rikkumine. 'Aga mida sa sellest asjast arvad' vastus võib olla 'ma pole selle kohta lugenud veel' ja noh kes tahab sellist ebamugavust, kui just oli hästi intellektuaalsusest tihe jutt.


Püüdsin ühe kohvimeistri käest uurida, mida tema mõtleb koorega kohvist. Esiteks teatas ta mulle, et üldsegi ei saa igasuguseid asju siin nõuda ja kui ma lähen pitsarestorani, siis ma sealt ka praadi ju ei saa. Täpsustasin uuesti, et ma lihtsalt tahtsin vestelda ja ma tervenisti mõistan, mida siit tellida saab. Siis teatas ta mulle, et tema üldsegi arvab, et ei peaks üldse nii palju kohvi jooma. Tuli kohe meelde, kuidas jutud tühjasttähjast on tegelt lubamatu piiride ületamine. Peaksin paremini teadma.

P7100068
head ööd

Ükspäev ma käisin kultuurilisel viisakate puhaste inimeste üritusel, kus alles pärast hakati veinima. Itsitasin ühe naisega just tema ägedate retuuside üle, kui meiga liitus tundmatu härra, kelle avasõnad olid: "mis teie siis arvasite sellest asjast sest mina arvasin et..." Ma päriselt esimesed minutid sellest monoloogist naiivselt ootasin, et ta pöördub oma esialgse küsimuse juurde ikka tagasi, aga kussa sellega.

Mul oli kunagi üks sõber, kes oskas minu emotsionaalsele äratundmisrõõmule kirjandusest või kunstist vastata alati hinnanguga. "Eks see ole, jah, sedasorti asi, mida mõni sinusugune võiks taolisest teosest arvata." Alguses, kui ma temast veel võlutud olin, tundus see mulle tark ja üldistusvõimekas arukus mõista asjadest suuremat pilti, kui minu, mutuka, väikene kohalik kogemus. Pärast, kui see loits lahtuma hakkas, läksin ma küünilisemaks juba ära ja jagasin oma vahetuid tundmusi õrnemate olenditega.

Ahjaa. Ja siis on see varem äratuntud tibide seltskonna norm. Nõustumine. Keegi ütleb midagi, siis sa oled sellega nõus. Yaass! See käib nii arvamuste kui hinnangute kui kogemuste kui maitse-eelistuste kohta. Nii õige. Väga jaa. Täiega nõus. Totaalselt. Kahtlused või küsimused või, jumalhoia, keeldumised on täiesti välistatud. Sa ei taha tülli ju minna. Tahad kõigiga läbi ju saada. Tahad ju kampa kuuluda. Siis kohane.
(Ainus koht, kus tohib pealetükkivalt eiii karjuda, on siis, kui keegi hakkab tagurpidi komplimente õngitsema. Ei ole paks ja ei ole halvad juuksed ja ei ole liiga palju meiki, ei ole liiga lühike seelik.)
Ja siis, kui vahel ongi tibiseltskonnnas keegi, kes imelikul seletamatul kombel hakkab kuidagi nagu mitte nõustuma või üle küsima või mõne kamba liikme valikuid kahtluse alla seadma, jookseb juhe ikka jumala kokku. Mida see tähendab. Mida ta praegu teeb. Nii ei tehta ju. Kuidas.. kas.. misasi... Oo matean! Ta on kade. Jaa. Kade. Täiega heidib. Heidib ju. Jaa, heidibki. Huh. Napilt oleks midagi imelikku seletamatut just juhtunud. Hea, et see sai kiiresti lahendatud.

P7070034
ainult kaks asja


Kõikides kukeseenekohtades on kukeseenekorjajad juba kohal. Kui metsade all niisama kondamine poleks nii hingekosutav, tuleks, kogu seda kütusekulu arvestades, odavam turult osta. Või siis ma olen lihtsalt nendes metsades nii kogenematu ja ei tea kohti. Koguni kohatu ehk.
Kõikidest nendest söögiasjadest, mis ma olen oma maalapile külvanud või istutanud, annavad praegu ainult see püsikuks teisenenud toidupoest ostetud rukola ja seemnest tulnud murulauk. Teised asjad kiduvad ja kitsitavad ja peaks tänulik olema, et nad vähemalt enamvähem rohelised on suutnud püsida.

See on hästi imelik, kuidas rahu saab ära minna, aga rahutuse saabumiseni on veel jupp aega. Mida mina nüüd siis teen? (Ole ilus.)

Sunday, July 16, 2017

muu point

P7150095
seenest edasi metsasse
(tegelt see on linn)

Mõnes mõttes olen ma inimestevahelises enesest lähtuv küll. Ja seega panen olukordades mõningatest ootustest vihinal mööda, sest mul enesel on taolistest asjadest tervenisti kama. Näiteks ma ilmselt peaksin parklates oluliselt ettevaatlikumalt toimetama, sest ma teoreetiliselt kujutan ette, et osa inimesi hoolivad sellest, et nende autol poleks värvi sees kriime ega täkse. Maitea. Mulle on oluline, et töötaks ja teeniks. Või vahel olen ma segaduses, kui ma saan etteheiteid tegemata jäetud žestide eest, millede mulle tegemine või mittetegemine mind ennast suht külmaks jätaks. Ja seega need ei kipu mulle pähe tulema üldse. Sünnipäeva õigel päeval õnnitlemine või vahel niisama käekäigu kohta uurimiseks helistamine. Külla minnes külakosti toomine. Aitäh ja palun suvalises praktilises olmesuhtluses. Vabandamine vandumise pärast. Inimeste omavahel tutvustamine... Noh ja siis veel terve rodu asju, mis mulle ei tule ka pingutamisel pähe.
Sesmõttes tore viis mind üllatada. Jutusta mulle millestki, mida sa minult oled alati oodanud, aga väga harva saanud ja ma vaatan sind nagu vasikas uut aiaväravat. Täiesti ebamaiselt ulmeline uskumatu uudis. Ma kuulengi taolisest asjast esimest korda.

P7130077
vihma eest peitumise koht

Mõnes teises mõttes on minuarust ikkagi suhtlemine kogu aeg teisest lähtuv tagasisidest tulenev kohanemine. Teed midagi. Vaatad, mis tema teeb. Siis vastavalt sellele teed midagi teist või sama uuesti. Oleneb, mis sa tahad, onju. Katsetad ja testid. Avastad, mis toimib ja mis mitte. Mitte lähtudes moraalist või reeglitest või kujuteldavast õigest. Mõni tegevus viib paremini eesmärgini ja teine mitte nii hästi. Kuni tasapisi selleni välja, et kas mu peamine põhjus, miks ma ei varasta või ei peta, on selle pärast, et siis ei oleks inimesed minuga enam sõpsid ja ei tahaks siis enam minuga hängida? Jep. Suht nii ongi.

Siis on hästi naljakas kuulata mingeid popstaare või muidu targuteid andmas noortele nõu, et ära kuula kellegi nõu ja ära keskendu teiste arvamusele ja hinnangule. Ole lihtsalt sina ise. Esiteks hea öelda. Teiseks veits irooniline - kuula mind: ära kedagi kunagi kuula. 
Kolmandaks tervenisti mõttetu. Mis kasu sul on lihtsalt sa ise olemisest, kui sa selle juures kellelegi ei meeldi. Mis mõte sul oleks teha oma kunsti või karjääri või nägemust elust, kui sa selle käigus ei sõlmi ja ei hoia sõprusi. Kui sul ei ole inimesi ümber ja kui sul ei ole seda väikse a-ga sotsiaalsete loomakeste elementaarset armastust. Mis vahet seal on, kas sul on õigus või mitte, kus on tõde või kuidas tegelikult oli, kui sa üksinda heidetult hangede vahel surnuks külmud. Ole lihtsalt sa ise, pfft. 
Või parem küsimus - milline mu isedest täpselt.


Siis on hästi naljakas kuulata inimesi hädaldamas, et perekond või ühiskond neid survestas millekski. Jumala tore ju. Selleks me olemas olemegi. Kena näha, et mõjub.

P7080040
hästi ilusa maja hoovis

Üldsegi hakkasin ma neid asju mõtlema, kui ma mõtlesin, kas kirjutada oma ehetest ja kuhu ma oma raha panen ja palju ma säästan ja mis ma iga päev endale süüa teen või ei tee. Et ühelt poolt on mul kirjutama hakates täpselt see jumalküll kedakotib. Teiselt poolt ma teiste kirjutisi loen huviga.
Üldiselt on kõikide nende küsimuste vastused ilmsed. Sestnoh. Tead küll ju. Ma olen ahne ja kärsitu ja impulsiivne ja organiseerimatu. Mul on palju asju, raha kogu aeg otsas ja ma söön, kuidas juhtub. Asjad on luust, hõbedast ja kividest ja siidist ja puuvillast. Värvilised ja mõnusad ja kohati iseärasustega. Ehted enamasti antikvariaatidest. Raha kulub ilusasti kõik ära maja ülalpidamisele ja söögile, riietele, alkole, piletitele, kütusele... Vähemalt 25 iga kuu kõrvale, 25 heategevusse. Söön võimalikult toorainetest peale kodusvalmistatut rammusat vürtsikat vastavalt isule millal iganes. Joon palju. Kohvi ka. Tuba on pime ja viirukisuitsu ja raamatuid täis ja enamasti käib mingi taustamuusika.


Mu lemmik ajaviitemäng viimasel ajal on hakata mõtisklema mingi asja üle ja mitte guugeldada vastust. Vaadata, kas ja kui kaugele ma suudan selle ise oma aruga välja mõelda. Nagu mälumäng või kontrolltöö või mingi selline kujuteldav arutrennilaadne. Ja alles pärast seda, kui ma olen nii palju pingutanud (hea, kui saab kellegagi arutledes pingutada), vaatan järele, mis värk sellega siis ikkagi täpselt on. 
Mõnes mõttes võiks seda isegi nimetada mingiks trendikaks didaktiliseks võtteks. Teatud aktiivõppe vormiks võibolla. Ära kunagi anna vastuseid küsimustele, mida veel esitanud ei ole. Kui ma olen natuke ilma internetita mõtisklenud ja pead murdnud, loen ma teemaga seotud asju poole intensiivsema huviga. Näiteks saab küsimusest, mida see sõna tähendab, ilma internetita terve parv küsimusi. Kust see sõna tuleb, kes selle kasutusele võttis, kas see teine sõna on sama tähendusega, kus seda sõna vaja läheb, kas selle sõna tähendus või kasutus on ajas muutunud, miks selle tarvis eraldi sõna on vaja...

P7030187
taevas järves ja sagivad liblikalaadsed on linnud


Ma püüan küll seda elu elada, et mõtlemine enne tundeid. Näiteks ma püüan otsuseid langetada, kui vähegi mingi langetamise moment tekib, ikkagi teadmiste ja info põhjal. Kui infot ei ole piisavalt, hangin juurde. Kui ma ei suuda hallata kõiki mõtteid, panen neid kirja või räägin läbi. Et selgust saada. Natukenegi kindlust või täpsust oma sammudesse. Sammud ja läbimõeldud järjestus ja alamotsuste hierarhiad.
Näiteks kui midagi on kadunud ja vaja kiiresti üles leida, saab loogiliselt läheneda. Keegi pani selle kuhugi. Kus seda viimati kasutati. Mis on mõeldavad kohad, kas kõikidesse neisse on vaadatud. 
Ja siis ükspäev oli mul tunne, et see kadunud asi on just seal lukuga taskus. Tunne. Niisugune kõhust ja sisemusest lähtuv aimdus. Nagu ilmutus. Mul puudus tervenisti mälestus ja kogemus ja teadmine ja info selle asja asukoha kohta. Ainult tunne oli. Ja kui ma oma tunnet kuulasin ja järele vaatasin sellesse ebatõenäolisse kohta, seal see oligi. Koos asja leidmisega laekusid ka mälestused. Muidugi. Ma ise panin selle siia. Ma mäletan kohta ja aega ja mõtet ja sündmusi. Aga ma enne ei mäletanud. Enne oli mul ainult tunne.
Mõtle, kui palju kordi on tunne olnud infost üles ehitatud. Oleks vabalt olnud nabast (või misiganes muust pehmest) juhitud otsused need kõikse targemad.


Käisin lapsega kinos uut Ämblikmeest vaatamas ja jumala tore ju.
Käisin Lätist alksi toomas ja inimesed on jätkuvalt liiga enesestteadlikud seda tehes ja ahhetavad ohhetavad selle ümber, et nad on ju ka siinsamas tegemas seda sama.
Käisin Viljandis ja lambad niitsid muru.

Tuesday, July 11, 2017

serpentiin

P7030162
vaipkate staadioni lähistel


Ära kõnele kunagi abielust kui saavutusest, lugesin ma ühest hästikirjutatud artiklist tütarde kasvatamise kohta. Ja kuidas see mind kummitas. Umbes selle lugemisega samale ajale oli jäänud mu enda ehmatav mõte sellest, et äkki ma ei abiellugi kunagi. Kui kahju sellest oleks. Ja mida see minu kohta näitaks või tähendaks, kui ma saan terve oma elu ära elada ilma iial abiellumata. Ilma kunagi olemata kellegi silmis keegi... keegi... noh. keegi sellevääriline. Niisiis kusagil on miski mu pähe tagunud veendumuse, et abielu on saavutus. Ja selle väljajuurimist ma olen teinud ligikaudu taolise põhjalikkusega, millega kassitappusid lillepeenrast välja võetakse. Järeleandmatult range sagedusega ja poole randmeni peenramaasse kaevudes.
Ei ole abielu saavutus.
Esiteks on olemas hulk inimesi, kes on nõmedad, aga nad on abielus. Seega ei ole abielus olemine või iialgi abiellumine mingi kindel kvaliteedi ja taseme näitaja. Nõme inimene leiab endale sama nõmeda (või isegi veel nõmedama) ja hakkab sellega lupsti abiellu ja ta ei ole seeläbi minust parem või kaugemale oma elus tulnud. Ma võiksin ka vabalt leida mõne inimese, kes oleks nõus minuga misiganes põhjusel abielluma, kui ainult selle linnukese kirja saamist tähtsaks pidada, aga see pole ju see. Mitte et ma teaks täpselt mis see on. Igatahes mitte see.
Teiseks on olemas veel suurem hulk inimesi, kes on lahedad, aga pole abielus. Või nad olid abielus, aga enam mitte. Või nad ei ole kunagi abielus olnud ja pole näha, et seda hakkaks juhtuma ka. Ja neid inimesi ei pea ma vähema au sees selle eest. Ja leiduvad lausa terved loetelud erinevaid mitmekülgselt lahedaid inimesi, kes on selle pärast veel mõnevõrra lahedamad, et neil ei ole püsipaarilist nende silmapaistval olemas olemise teel neile varju heitmas või neid oma raskusega tagasi hoidmas. Seega.

P6290050
metsik



Me peame kohvist rääkima. Ma joon teatavasti koorega kohvi. Kui ma palun peene asutuse teenindajalt, kes väidetavalt kohvist palju teab ja neid jookisid au sees võiks pidada, koorega kohvi, saan selle asemel hoopis hukkamõistu. Kas tead, mul juba on arvukalt kohti, kust ma hukkamõistu võiksin saada. Ma palusin praegu kohvi. 'Ikka piimaga, nagu õige on', minu eesel.
Sest kohv koorega on hea ja keegi, kes kohvist lugu peab, võiks sellest kuulnud olla. Sellest midagi teada. Aimatagi. Muidu on tema suursugused tiitlid ja kõrge letitagune positsioon lihtsalt tsiteerimine ja isegi lollpea oskab tsiteerida.
Sest koorel ja piimal on vahe. Neid kordi ma isegi ei hakka kokku lugema, kus dialoog läheb umbes nõnda: kas kohvi peale koort ka saab? jah, muidugi, piim on siin. Õäõööggh! Koooort, sa taipmatu tarkperse, oled koorest kuulnud midagi?
Muidugi olen ma rohkem kui pooltel kõigist kordadest üleni viisakas ja kannatan kenasti ära selle arutu ülekohtu, mida ma olen olnud sunnitud peentes kohvikutes oma krediitkaartiga ülbitsedes kogema. Selles mõttes muidugi imetlusväärne vaprus minu poolt. Täiesti arutult võrreldamatu selle piina ja kannatusega.

Twin Peaks on väga rahulduspakkuvalt hullumeelne olnud. Vahepeal peab end kokku võtma, et järjekordset osa vaatama hakata. Teine päev end tagasi hoidma, et ühe nädalaga kõike korraga ära ei maiustaks.
Tartu Hansalaat pidi mulle tähendama kõigest uusi luigeluust kõrvarõngaid, aga muidugi ei suutnud ma disaineri ja tema disainiga vastastikku seistes end taltsutada ja ostsin ühe ma-sellist-enam-kunagi-ei-tee tüüpi ripatsi ka lisaks.
Mõni päev on roolides hädasti vaja, et kõik korraga oma suu peaksid. Teine päev lähen päriselt meelega mõne kommertsjaama lainele ja üürgan oma häält poplaulude saatel kähedaks. Sel teemal on Selena taaskord väga hästi hakkama saanud.



P6290039
ma ei tea, kas nii häbematult üldse peaks olema lubatud silma vaadata

Ärkasin öösel üles, sest süda valutas. Mitte see muretsemise süda vaid mu füüsiline rindkeres paiknev verepump. Vahepeal, kui ma siin hästi kurb olen olnud, on ta tegelt ka valutanud, aga siis sai asja leevendada lihtsalt paremale küljele keerates. Nüüd valutas igate pidi. Ainult istuli oli enamvähem. Ajasin end püstisemasse asendisse ja lugesin hommikuga ähvardavas toahämaruses endale tasakesi Paradiisi ette. Valutav süda on mõtteis Hiiumaa mändide all olles igatahes kergem taluda.

Südamlikul teemal jätkates. On ilmnenud, et ma olen sel suvel poolkogemata röövinud mitme kena noormehe südamesüütuse. Tehniliselt nende meeste isiklikud südamed pole minusse otseselt puutunud. Aga paistab, et kombestik kanasüdameid kergelt marineerida ja neid siis orki aetult grillida, ei ole just levinud. "Oh, päriselt grillidki südameid, ma pole kunagi südant saanud." Ma seda juba aimasin, kullake, aga tead, see sinu väikene viga on kergesti kõrvaldatav, usu mind. Olla kellegi jaoks see kõige esimene, kes söödab talle südame... selles on midagi liigutavat.
Tegelikult on mul muidugi mõningane tõrge siin lehvitada oma lihasöömaga. Mind nimelt jälitab pidev kahtlus, et on hulganisti hästi ägedaid eetilisi veganeid, kes on siiamaani minust jube heal arvamusel olnud ja igavesti igatsenud minuga parimateks sõpsideks saada, samal ajal uskudes, et ju ma olen ka ikkagi vegan. Ja nüüd ma purustan nende illusioonid. Hoida oma hukatuslik himurus saladusloori all ja lasta inimestel mõelda endast seda parimat, mida nad soovivad? Või kasutada sujuvalt noortest meestest kõnelevas lauses sõna 'südamesüütus'? Ma ei tea, kas sa üldse aimad, mu elu on lakkamatu sisemine lahing.

P6280016
helistab hiljem



Kui vanamutid löövad end üles ja teevad end edevaks, riietuvad ja sätivad nad end nii, nagu oli noortel ja ilusatel kombeks sel ajal, kui nemad ise olid noored. Mis on äge. Mulle meeldib. Selline nihe ja otsene osutamine olnud aegadele. Mul on nüüd ka täiskasvanud naisena olnud võimalik osta ja teha ja kanda sihukesi ägedaid asju, mida ma teismelisena ei saanud endale lubada ja maru vahva. (khmelektrisinine ripsmetušškhm) Sinna juurde on ekstra vahva vaadata noorte inimeste imestust, kes ei ole teatud ikoonilisi ehteid või kandmisviise oma elus kordagi näinud. Ja nad ei tea. Mõistmisest rääkimata.
Teiselt poolt on siin peidus kummaline nõks enesest noorema mulje jätmiseks. Riietuda mitte nii, nagu noored sinu ajal riietusid. Vaid nii, nagu noored praegu riietuvad. Hoopis teine asi. Näiteks need naised, kellel on varastes 20ndates tütreid või sõbrannasid, paistavad teinekord küllaltki tiinekad lihtsalt selle pärast, et nad lasevad mingisugustel plikadel endale rõivaid valida. Näiteks ma olen jumala kindel, et ma hakkaksin kohe oluliselt rohkematelt inimestelt saama 'aga mida sina õpid' küsimust ja paistaksin vähemalt sada aastat noorem, kui ma teaksin, kuidas endale neid ilusaid kulmusid joonistada. Huvitav, kust nad seda õpivad.


Üleüldse tabab mind aeg-ajalt veider täna-või-jumalat kummastumus. Kuidas nii paljud asjad, millest ma nooruses unistasin, on praeguseks täiuslikult täide läinud. Näiteks see, et ma saan suvalisel hetkel hästi kõvasti kuulata just seda laulu, mis ma tahan. Kuidas ma sellest unistasin. Salvestasin raadiost kasseti peale ja palusin cd-mängijaga naabripoisil endale linte teha. Ja ikka oli see nii mitte veel see. Nüüd kuulan Nancyt ja Code One'i ja Termika ballaade kasvõi öökimiseni. Okei, täpselt öökimiseni kuulangi. 
Võib-olla internet ongi selle pärast olemas, et mina kunagi soovisin. Sesmõttes, tundub usutav ju, et just mina võiksin midagi taolist eksistentsi soovida. Ah, mis sa nüüd. Pole tänu väärt. Tee mulle hoopis üks kohv välja.

Monday, June 26, 2017

külm ei ole?

Need puud, mis sügisel said toodud ja talvel haluti veel vihmamärjad olid, on nüüdseks läbinisti krõbedaks kergeks kuivanud. Toon pool korvi kööki valmis ja kui me tuleme linnast või metsast tagasi oma vihmajahedasse majja, teen pliidi alla tule. Mis siis, et suvi. Kui mul on külm, ma kütan. Korsten võtab kuivad puud vastu apla tõmbega. Maja läheb kähku nagu teist moodi soojaks. Sest ega ta nii külm ju polnudki, kui päris kütteaegadel. Kliimasüsteem on meil ka, see lehvitab puhast filtreeritud täpselt õigelt välja mõõdetud pahvakaid ühtlases laisas rütmis laiali ja teeb vulgaarselt valjusti piiiip!, kui teda näppida. Pliit teeb köögi palavaks ja pannkookide küpsetaja põsist õhetama ja tuppa truubi ümber sooja välja.

P6230081
päike hakkab peale


Keegid kenad inimesed on mingi Myers-Briggsi teinud söödavaks ilusaks isiksuse testimise keskkonnaks ja ma käisin ja tegin ka. Muidugi sain ma tulemuseks, et mul on maailma kõige parem iseloom üldse terves maailmas. Ja et huvitav, kas kõik inimesed arvavad, et nende iseloom on see kõikse parem iseloom. Või on selliseid ka, kes mõtlevad, et ahh kui kahju, oleks tahtnud teist tulemust saada, kurb, et mull nii nõme karakter ikka antud on.

Kuna mind siiski on psühholoogia alal koolitanud ainult väga tõsised teadlased ja oluline pole, mis hinges sünnib, vaid mis kõrgema täpsusega käitumist ennustab, tegin ikka suurt viisikut ka uuesti. Jätkuvalt - kõrgelt ekstravertne, väga avatud kogemustele, vähe neurootiline ja vähese meelekindlusega, keskpäraselt koostöövalmis. (Link minu tulemustele, ma teinepäev tahan neid äkki uue tulemusega võrrelda.)
See on nüüd muidugi jälle minapilt ja vabalt võib olla, kui lasta mõnel mu lähedasel vastata, saame üldsegi, et ma olen igasugune rutiinne nutu-tuts ja minuga on absoluutselt võimatu koos töötada.

Ja siis me jõuame selle jutuni, et vahel inimesed eelistavad vaikset õhtut raamatu seltsis seltskondlikule inimestega sündmusele. Või testis küsitakse, kas sul on nii olnud või kui sageli. Ja ma olen kuidagi segaduses. Esiteks - mis olukorras see üldse päriselt valikuks tuleb. Need pole võrreldavad asjadki. Kuidagi tundub nagu õunad ja apelsinid küsimus. Küsiks äkki, kas sa eelistad pitsa söömist ookeanis ujumisele. Mh. Minaeitea. Oleneb ju. Need pole sama kategooria. Vahel ma tahan pitsat, vahel ma tahan ujuda. Mis asja. Kui põnevaid raamatuid need inimesed ometi loevad.


P6230058
see nooruk alles harjub õunapuudega, aga tagakäpad on tugevad

Kui ma kohvi joon (tasapisi isu taastub, vahel nuusutan häbematult võõraste inimeste kohvipause), on selle elamuse pärast. Kohv maitseb hästi ja mulle meeldib kohvides aega mõõta. Hakkan midagi tegema, kui ma olen oma kohvi lõpuni joonud. Ei saa esialgu veel kusagile minna, ma just tegin omale kohvi. Näitan lapsele tassi ja teatan, et ma hetkel küll ei tule kusagile, näed ju - kohv on pooleli. Mis on muuhulgas muarust väga hea vahend lastele piiride selgitamisel ja austuse kasvatamisel. Näiteks kui mul laps ütleb, et tal just algas mäng, siis ma jätan ta ka rahule. Nii on.
Igastahes. Kohv ja aja mahavõtt. Miks ma kohvivaba aega suve alguses üldse alustan, on selle pärast, et kohvi tegemine ise on asjalikkus. Peab end püsti ajama ja kannu juppe pesema ja uba otsima ja koort varunud olema ja. Ja ma tahan vahepeal pikalt olla mitteasjalik. Niimoodi kohvi teha, nagu mulle meeldib, suudavad siin ilmas suhteliselt vähesed inimesed. Niimoodi lõpuni suhkruteni välja. Et ma isegi ei pea ise külmkapini kõndima ja purgi pealt ise koort riisuma. Ja kohv peab olema hea, seega ma mingi vähemasjaliku lahustuva või säästu variandiga ei lepiks, kui on aeg lihtsalt logeleda. Lihtsam on mõni aeg lihtsalt mitte.

Käisin kusagil külas ja hommikuste askeluste juurde istub peremees, juuksed sakris ja pidžaama seljas, diivaninurgal ja jahvatab kohviube. Selle ringiaetava veskiga. Nii kaua jahvatab. Pikalt pikalt ragistab seal. Kuigi majas on, eksole, elekter juba sisse veetud. Ja muidugi on see selleks, et aega ju on. Rõhutamaks tähistamaks, et aega ju on. Elu on hea ja töö ei jookse eest ja võib endale lubada kallist veskit ja hommikul nüri rututa jahvatust. Ma saan sellest aru. Aga ma ei vahetaks oma elektrilist veskit käsiveski vastu. Et on küll kohv elamuseks ja selle tegemise askelus ilmne muu edasilükkamine ja tähistab aega ja selle kuuluvust mulle endale ja mu enda käsutavust selle üle. Aga käsiveski on juba natuke üle piiri. Teinekord peab ka mõne piiri ära tundma.


P6230045
konkureerivad mustrid


Vaidlesin oma pea sees kellegagi (arvatavasti iseendaga) mingi inimestevahelise üle ja jõudsin huvitava vastuseisuni. Järsku ta küsis väga süüdistavalt: mis sa mõtled, et sulle kehtivad teised reeglid, kui kõikidele teistele. Ja ma olin nagu: aga muidugi. Muidugi kehtivad mulle teised reeglid. Sest mina ei ole teised. Peaaegu igaühele kehtib oma komplekt reegleid, sest kõik on erinevad. Erinevate kehade ja ootuste ja tahtmiste ja kogemuste ja vajaduste ja võimetega. Kui tobe oleks kõikidele samu reegleid rakendada. Mis mõte sellel siis oleks?
Selle pärast vist ongi minu jaoks natuke kasutud need 'pane end teise inimese olukorda' või 'kuidas sulle meeldiks, kui sulle tehtaks' arutelud. Sest see ei puutu justkui asjasse. Tema ei ole mina ja mina ei ole tema. Ma torkan sind näpuga ribide vahele, sa saad sinika. Sa torkad mind näpuga ribide vahele, mul on kõdi.
Niiet otseloomulikult täiesti iseenesest mõistetavalt - mulle kehtivad teised reeglid kui teistele.

Umbes sellest arutelust natuke edasi lüpstes, kui ma kunagi selle rohkem läbi mõtlen, jõuab ilusti veenva jutuni võrdsusest ja õiglusest natuke suuremal skaalal. Sa ei saa samu reegleid kehtestades võimaldada kõigile samu tingimusi. Nõudmine, et igal ühel on täpselt sama stardipunkt mingis konkreetses väljamõeldud raamistikus, ei taga tegelikku võrdsust ja samu võimalusi. Sest inimesed on erinevad. Ja noh, sealt tuleb siis vaadata, kas sa üldsegi tahad, et kõigil oleks ühe hea või sa tahad, et ainult sinu poolt väljavalitutel oleks hea. 


P6220023
endasse tõmbunud

Muidugi ma saan aru, et mu juurdunud veendumus, et mina üksinda olen mingisugune salajast päritolu printsess kuninganna, kes on karistamatu ja ilmeksimatu jumalikkus, saboteerib mu suhteid. Aga ma olen siiski küllalt veendunud, et püüd rakendada kõikidele osapooltele kõiki neid väliseid tehislikke reegleid ja raame, küll kuhugi ei vii.
Näiteks ükspäev ma takistasin end mõrd olemast mitte selle pärast, et mulle küll ei meeldiks, kui keegi teine oleks minuga niimoodi mõrd. Sest minesatea, äkki meeldiks, nad eriti pole proovind. See ei puutu asjasse. Vaid hoopis selle pärast, et ma katsusin, kas nii ütlemine on armastus. Otsustasin, et ei ole ja olin hoopis selle pärast vähem mõrd. Ikka endast ja oma kihtidest ja nende vahel peitust mängivast tõest lähtudes. Mitte oma kujuteldavast projektsiooni peegelduse taju arvatavast analüüsist.

Avastasin, et kui mul mingi olukord või mõte või suhe peas ketrama hakkab ja kellegagi pläkutada ei ole, siis ma murran oma pead. Nagu mõistatuse või ülesande või probleemi üle. Niimoodi tõsiselt ja vaevaga. Justkui sellistel asjadel saaks olla õige vastus ja korrektne lahenduskäik ja toimiv algoritm, mida hästi valitud parameetritel rakendada. Et võib-olla peaks hakkama kaasas kandma mingeid parajaid ülesandekogusid, millest siis midagi sellele aruloomale hambusse visata, kui tal jälle igav hakkab.

Külastatud ja seeskäidud järvede loetelu on alustatud ja piirdub esialgu Arbi ja Kubijaga. Viimase rannas oli eile rannavalvur klaaskarbi sees vahti pidamas, kuigi inimesi ei olnud. Aga ta oli nii tüdind näoga, et ma ei julend küsima minna, mitu trahvi ma riieteta ujumise eest saaksin.

P6220036
ja varjud tantsisid



Kas sul on ka kõige parem isiksuse tüüp? Või sa tahaksid teistsugust ja millist siis?
Kus sinu aja meelega ära kulutamise piirid asuvad? Mis hetkest (toimingust, seadmest, tingimustest) on sinu arvates aja maha võtmine juba mõttetu ajaraisk?


Soovita mulle järvi, kuhu see suvi sisse minna ja miks.

Tuesday, June 20, 2017

Köida mu vaevad kõik kõrkjaina vihku,

P6180171
kaks meid on üks meist saab

Mulle hakkas tunduma, et paljud inimesed ärkavad hommikul üles ja on kohe pidamistest painatud. Et on vaja. Vaja pissida, vaja süüa, vaja kohvi. Peab riidesse panema, peab midagi tegema, kuhugi minema, midagi ütlema. Midagi ütlema - võeh! Vaja ruttu ja peab kohe.
Ma pole nüüd vist viis päeva kohvi joonud. Kohvikoor sai otsa ja ma olin mõelnudki, et millal ja mis puhul oma seekordset suvealguse kohvipausi alustada. Käes ta ongi. Isegi mitu olukorda, kus oleks olnud sotsiaalne vajutus hellalt peal, et peaks justkui kohvima, said sujuvalt manööverdatud. Ma hommikuti üldiselt ei söö. See ei tule mulle lihtsalt pähe. Kõht ei ole tühi ja isu ei ole. Kui ma parajasti kohvijooja pole ja hommikusel potil juba ära käinud, polegi rohkem nagu midagi vaja. Ärkan üles ja vaatan, et mis. Võiks põmst ükskõik mida teha ju. 

Ma mõtlesin sellest, et liikumise või millegi tegema hakkamise või ette võtmise põhjused saab jagada kahte lahtri. Ühed on need, millesse sa oled tõmmatud. Õhinapõhised. Tahan. Meeldib. Sobib. Tõmbab ligi ja meelitab. Teised on need, millesse sa oled tõugatud. Peab. Tuleb. On aeg. Muidu saab eiteamis.
See sama vana teema sellest, kas seda jätkuvat sisemist pinget on inimesele kogu aeg vaja. Et ta ühelt poolt ju hoiab maru hästi käimas. Kui kogu aeg perse torgib. Ei saa mitte vaiki olla. Rahu ei anna end kätte, va lipakas. Peab sügelema. Teiselt poolt on taoliste enesest tulevate tõukijate olemasolu küllalt valikuid piirav. Ajab liikuma küll, aga ei lase ise otsustada, kuhu. Vahel inimesed ütlevad, et kui neil nõme ei oleks olnud, siis nad ei olekski teinud ühtegi ühtegi nendest suurtest tegudest, mis nad teinud. Et nad oleksid ainult jalad kõlgutanud ja heinakõrt imedes pilvi imestand ja suurus oleks jäänud suuresti olemata. Vahel inimesed ütlevad niimoodi näägutaval näppe viibutaval viltuse suuga toonil, et vaata, inimene on nisugune laisk loom, ega tema ei viitsi, mudu ku piitsat ja vitsat. Või midagi sellist. Tead küll. Sul peab-ki seest halb olema, et sa midagi väljapaistvat üldse iialgi teeks. 

Minaeitea. Ma üritan vist end mingist ideest välja rääkida või mõnesse teise sisse, aga ma pole enam kindel, kumba pidi see stardipunkt mul seisis.

P6180168
keegi oli mingi tutsu suitsema unustanud, selle parast on taust ilusasti kurekelladega sobivat tooni udusines
ristid ei ole haudadel, need on kalmistu serval üleliigse aeglaseltlaguneva sodi ja kivide hunnikus


Kellel veel on aktusele minek ja tekib võimalus kõnet pidada, aga mitte kui midagi tarka ega uut, rääkimata originaalsest, lausuda pole, neile pakun välja ühe võimalikest mõeldavatest lõpukõnedest. Võiks sobida küll. Lugeda natuke kõri pealt liiga pidulikul erutunud toonil.
Kallid lõpetajad! Tulevik on ees. Ja minevik. Minevik on selja taga. Täna saate te oma lõputunnistused. See on pidulik päev! Kõik teed on teie ees lahti. Palju õnne. Nagu ikka öeldakse, kui uks sulgub, avaneb aken. Seepärast pidage meeles, see pole kiirus, mis tapab, vaid äkitselt seisma jäämine, mis sind lõpuks võtab. Olgu teie lend lennukas ja lennake kõrgele. Sest teid ootab ees homne päev! Ja olnud ajad on möödas. Ees ootab veel palju päevi. Ning ärge kunagi oma südames unustage, on nii häid kui ka halbu aegu. Et tuult teie tiibadesse ikka jaguks ja eesootav saabuv tulevike tulevate aegade aeg teile ikka tuleks. Armsad lõpetajad! Palju õnne. Ja edu. Edu tulevikuks!
Aitäh. Aitäh.


Tegelikult näiteks Kultuuriakadeemia aktusel oli ühe kõne asemel laul ja see oli küll äge. Ja üldsegi. See, kuidas nad seal koolis laulda oskavad, maivõi. Kes neid seal niimoodi õpetab. Niisuguse kerguse ja loomulikkusega, nagu lihtsalt hingaks üheskoos maagiaga muusikat endast välja.


P6180165
liiva sisse peab mustrid vedama. ja võõrasemad


Ma olen viimastel aastatel endale küllalt kena kollektsiooni siidist esemeid kogunud. Põhiliselt kaltsukatest, osa lihtsalt kellegi teise garderoobi pudemeid korjates või ema pööningult. Siidi peab kuidagi eriliselt pesema ja talle on mingeid teisi meetodeid ja vahendeid ja kuratteab mida vaja. Niiet ma olen neid asju vähe kandnud ja teatava aukartusega nende ümber tippind. 
Nüüd sain ühe sellise pluusi, mida tahaks iga päev kanda. Seega ma kaks päeva kandsin ja kõht oli kiiresti igast larakaid täis. Nagu ikka. Seega võtsin end kokku ja avasin end variandile, et ma võiksin oma siidist asju ise käsitsi pesta. Ma tean. See on tohutu samm edasi. Ma ei pese isegi oma sokke käsitsi. Aga tuleb välja, et siid läheb nii hea meelega natuke vees solgutamise peale puhtaks ja kuivab tuule käes kiiresti ära ja täiesti hull. 
Ma vahepeal mõtisklesin, et kui ma üldse peaksin oma hiid-garderoobi asemel kapslit kaalumagi, oleks seal kindlasti pikk seelik. Nüüd jõuame sujuvalt selleni, et seal peab olema siidist pluuse. Kohe kindlasti. See hoolduse ja mugavuse ja hingavuse ja ilu suhe on arutult hästi. Rääkimata kaalust. Miks inimesed üldse iialgi teistest materjalidest hõljuvad lehvivaid kergeid riideesemeid teinud on, jääb mulle igaveseks müsteeriumiks.


Mõni kord on ikka juhtunud nõnda, et mõni naine on hullult äge naine. Teeb midagi väga hästi või kirjutab või loob. Ütleb õigesti. On just selline, et just selliseid on siia ilma vaja. Sihukene naine, et maivõi. Ja siis mõni kord juhtub ka nii, et ma kohtan selle naise meest. Naistel ikka vahel on muu hulgas ülejäänu seas ka mees. Mehed on tõsised ja kinnised. Ma ei näe nende sisse ja ei vaevu mõtlema nende sõnade taha. Mees on küllaltki kaua võõras, kui naine on teinekord juba esimesest pilgust oma. 
Ja siis mõni kord juhtubki nii, et ma tahaksin, kui ma oskaksin, minna selle mehe juurde, võtta tema närusest kratist kinni ja talle midagi ähvardavat hoiatavat lausuda. Talle öelda, et kui ta ei saa aru selle naise suurusest ja tema tõelisusest, siis ta parem hoidku oma saba jalge vahel ja mokk maas. Kuidagi talle teatada, et tal, ullikesel, on tegelikult käes midagi hiigla hinnalist ja ta parem olgu oma parim, kui ta tahab seda privileegi säilitada. Aganoh. Pole mina siin mingi kellegi ähvardaja. Ja sõnu ka ei oska õige koha peal eriti teha. Lihtsalt vaatan eemalt neid mehi taolise umbusaldava ei-tea-küll-kas-sa-teda-väärid kissitusega ja sinna see jääb.

P6180161
puseriti


Me tahtsime kraavi äärest kurekellasid kaevata ja aeda tuua, aga võtsime ainult väikesed naljakad istutuskühvlid kaasa. Kurekellal on jäme sügavale minev peajuur ja palju harusid ümberringi. Üks kühvel läks kõveraks isegi. Ja siis tuli vihm. Aga kui osutub, et need katkise juurega jäävad elama, siis tasub vist teinekordki selline retk ette võtta.


Ükspäev tuli Vikerraadiost kummaline intervjuu mingi kalarestorani prouaga, kes lihtsalt muuseas loopis jutu sees välja selliseid uskumatuid retsepte, mida kusagile kirjutatud polnud. Üht räimesööki tegime järele ka ja nüüd ei saagi teisiti, kui pean alati punast pestot kodus hoidma. See teeb asju nii heaks. Kalapoe tädi muidugi väitis, et räim on ära läinud ja tuleb alles jaanuaris tagasi.

Kass on nii dresseeritud, et kui ta tahab mulle sülle tulla, siis ta ootab, kuni ma õigele kohale patsutan. Näiteks ta on nii suur ja laiutav elajas, et kõhu peale arvuti ette ei mahu. Aga arvuti taha põlvede peale küll.

Tuesday, June 13, 2017

igapuu kord suureks saab

P6100088
õu

Iga kord, kui mul on tantsuga seotud tõsisem sündmus, saan ma nii palju uut ja huvitavat teada ilutoodete maailmast. Terve tohutu ilm igasugu potskusid ja möginaid ja nõkse on olemas. Asju, mille rakendust on mulle raske pähe mahutada ja lahendusi probleemidele, mida ma polnud veel jõudnud omale väljagi mõelda. Näiteks ma olin kuulnud küll kuivšampoonidest, aga et neid on erinevaid toone ja nad niiiiii hästi lõhnavad, sain teada alles eelmine suvi. Või praimerid ja seting spreid. Või kui ma lavale minekuks oma 3-sentimeetrise kulmupliiatsiga olin endale midagi pähe kritseldand ja vana ripsmeharjaga natuke üle tõmmand, ulatati mulle mitmelt poolt kokku 5 erinevat toodet, millest kõiki ma väidetavalt vajan, et saavutada täismeigi juurde kuuluvad iseenesestmõistetavad kulmud. Seda väikeste üksikute karvakeste juurde joonistamise imepeent pintslit ei olnud vaja. Ma suutsin tol kulmukitkumise moe perioodil piisavalt kiiresti alla anda ja mul on veel mu oma karvu õige mitu alles.

Inimestega nende koolipõlvest pärinevatest elamustest rääkides saan ma teada hulgast üleni normaalsetest levinud asjadest, mida mul üldse ei ole. Näiteks ei ole mul neid tulin-püksata-kooli unenägusid ja või neid, kus ma näeks unes, et tulen kooli ja ootamatult on kontrolltöö. (dün dün dünnn!) Või et pean tahvli ette minema, aga mul on õppimata. Mitte et mul oleks koolis käies kõik õpitud alati olnud või mul poleks olnud nõmedaid mõnitavaid õpetajaid. Aga see akadeemiline pool millegipärast kunagi ei kõigutanud piisavalt.
Ainsad kooliga seotud õudusuned on mul sellest, et kõik mind vihkavad ja ma haistan kuidagi õhust ära, et mul oleks targem sellest olukorrast kiiresti pääseda. Või vahepeal mingid paanilised põgenemisunenäod. Aga need viimased käivad suvalistes hoonetes, lihtsalt mõnikord harva on see mingi pigem vist õppehoone. Kopsuhaige alakaaluline kohmakas laps nagu ma kooliajal olin, ei põgenenud ma tegelikult ühti.


P6100082
täidisõieline õuepuu


Ja siis see üle interneti leviv arbuuse ostva mehe küsimus. Et lahendad matemaatikaülesannet, millesse on mingi kehva uumoriga didaktik pookinud nõrga pseudokonteksti. Ja siis selle asemel, et eristada vajalikud andmed ebavajalikest, otsustada lahendusmeetod ja hakata rehkendama, peatuvad osa inimesi ja esitavad lolle omaarust neid huvitavamaid küsimusi. Aga milleks sellele mehele 20 arbuusi? Mistarvis need inimsööjad misjonäridega koos rändavad? Miks mul hunt on? No jumal küll. Nii lihtsalt on antud. Mis see asjasse puutub. (Pseudo)kontekst on lihtsalt lilleke lehekülje nurgas. Sa vaatad seda, teed leebelt lõbustatult korra heh, siis lahendad oma ülesannet edasi. Kuidas saavad inimesed sellistesse asjadesse üldse takerduda, ei mahu mulle pähe.

Võib-olla pseudokonteksti takerdumise teemaga seonduvalt. Ma tean üht sellist meest, kes läks autokoolis õpetajatega testiküsimuse üle vaidlema. Tead küll, on üks küsimus, mis on metsloomade tee peal viibimise kellaaegadest. See on veel hästi häguselt sõnastatud. Stiilis 'millal võib kohata...'. Õige on märkida see hommikune kellaaeg ja see õhtune kellaaeg ja jätta märkimata kesköised ja kespäevased kellaajad. Siis saad täispunktid. Kuigi tegelikult võivad loomad olla ükskõik millal tee peal, loomad teevad, mis tahvad. Minuarust normaalne harilik (minu moodi) inimene jätab meelde, mis on see kokkuleppeline õige vastus sellele küsimusele ja nii vastabki. Sest selle eest saab punkte ja siis saab eksamist läbi ja load. Aga tema vaidles. Ütles, et ta pole nõus niimoodi vastama, sest nii pole õige. Ja kaua vaidles. Kuni sai (suulise) kokkuleppe, et kui talle eksamil see küsimus tuleb ja ta omal viisil õigesti vastab, siis selle pärast ei tohi teda läbi kukutada. Ja minu soovitus sellistel puhkudel lihtsalt kaasa mängida ei tule kõne allagi. Sest on olemas õiged asjad ja siis on asjad, mis ei ole õiged ja nii on ja valede vastamine, kui sa tead, mis on õige, pole õige.
Või kas sul ei ole kunagi nii olnud, et esitad mingi loomingulise isiklikumat laadi koolitöö ja õpetaja ütleb, et pole õige. Kuigi sulle tundub, et just nii ongi õige. Selleks, et punkte või hinnet saada, peaksid uuesti esitama. Teist moodi. Sellisel moel, nagu sinu arvates on vale. Mis sa siis teed? Mängid kaasa ja põlgad seda õpetajat igavesti sinu õigluse mahasurumise ja sinu valedesse sundimise eest? Ja skoorid need räpased valede puntrast rebitud teeskluse järele lehkavad punktid. Või saad oma isikliku olulise õiglustunde saatel rahus kehva hinde?


P6070077
lambad


Kui turvamehed minuga ilkuma tulevad, olen ma küll küllalt kiiresti nutu äärel ja pööran selja ja marsin, nina püsti, minema. Sest neil ei ole kunagi õigus ja mul on alati õigus ja nad lihtsalt kiusavad ja ma isegi ei taha sellisel peol olla, kus sellised värdjad reeglid on ja pangu põlema ennast, mina tean, mis on tõde.
Näiteks ei lastud mind mingisse klubisse (mis oligi nõme klubi täis nõmedaid), sest mul oli veepudel. Korduvkasutatav tühi kraanivee joomise pudel. Ütles, et pudelitega igatahes sisse ei saa. Aga turvamehed ja õpetajad on natuke erinev asi. Vähemasti ei ole ma kunagi kohanud nii võimust purjus oma järeleandmatut rumalust raiuvat õpetajat.
Kuigi samas... keemia suvetööl olin ma küll (ja tegin selle viitele), sest õppeaasta jooksul tarvitatavad klassiruumi pedagoogikad minuga ei nõustunud ja seega mul oli päevikus ainult jonni-kahtede puru kevadeks.


Kujuta ette, et lähed tööintervjuule. Päris hästi, onju. Siis veel seal ka - kõik sujub, vestlus läheb üha familiaarsemaks, maad võtab usaldus ja visatakse naljagi. Siis tuleb jutu sees välja, et sulle meeldivad kassid ja et sul omalgi on kodus üks. Tööandja muutub hetkega tõsiseks ja sünge vari tormab üle ta näo. "Aga mida te siis teete, kui kass haigeks jääb," nõuab ta ootamatult ründava pakilisusega. Ei. Mu kass ei jää haigeks. Miks te midagi taolist üldse välja pakute. Isver. Ma alles sain ta. Ta on mulle kohutavalt kallis, kuidas te võite midagi nii jubedat isegi öelda. Appi. Noh... Mis ma teen. Eks ma viin siis ta ju arsti juurde. Kui kole mõeldagi. Vaene miisu... "Noh ja tööle siis ei kavatsegi ilmuda, muudkui kallist tööajast kassiga jändama, jah?" Mis haige inimene te olete, mu loom vajab abi ja te painate mind mingite tühiste probleemidega. Muidugi ma ei tule tööle, ma olen lubanud selle looma eest hoolt kanda, tema elu on minu vastutusel. Täpselt missuguseks koletiseks te mind peate. Mõelda - tööle vahtima minna, endal on kass haige. Ennekuulmatu.

P6070058
lossi juurde kuuluv vandalism



Leidsin Lõunaka raamatukastist aja parajaks tegemiseks ühe raamatu ja see on isevärki raamat tõepoolest. Loen seda vaheldumisi Grammatika ülistuse ja selle asjaga, mis ma sõbrapäeval Lutsu raamatukogust 'Armastus esimesest lausest' riiuli pealt haarasin. Kaks Leida Kibuvitsa novellikogu on ka siin-seal nendes kohvrites, milledest ma viimasel ajal elan. Ja eilne päev oli nii rahutu ja igav, et lisasin oma Feedly-sse vähegi tuttavaid jutuks olnud blogisid siit ja sealt õige mitu tükki. Et ikka oleks.

Natuke sirvisin tolle auhinnagaaala meediakajastust ka ja üleni turtsatasin ühe koha peal. Keegi ütleb, et ta ei soovi osaleda konkursil, mille korraldaja samuti ise sellel konkursil osaleb ja iga aasta auhinnalise koha võidab. Ja ajakirjanik küsib: äkki sa oled lihtsalt kade?
Muus osas - mulle väga meeldisid kõik need 71 häält, mis te, kenad inimesed, mu sellele jätkuteosele siin olete andnud.


There was an error in this gadget